Seitse

just, seitse on see number mis kummitab. eile õhtul kolmes kohas. mõnda kohta isegi ei mäleta. film oli miski seitse surmapattu vmt. täna tuli pisike B ja teatas pikalt - seitse, seitse, seitse. siis oli veel paaris -kolmes kohas.

täna oli ka üks esimene - pisike B sai nautida esimest korda selle talve libedat. jooksis teine, nagu ikka, sopalombi poole - 'pats-pats', ja 'lompi!' hüüetega. ja oi seda üllatust kui jalge all äkki krabises! tibu jooksis kohe hea mitusada meetrit lompe-pidi edasi enne kui nägi mingit treppi ('üks-kaks!') ja lombid mõneks ajaks meelest läksid...
käisime ka mere ääres üle pika-pika aja. niisamuti nagu olime üle pika-pika aja vaid kahekesi. küll oli täna luksuslik päev! päikegi oli selle auks taevakaare puhtaks pühkinud. ja kui imeline, loojangujärgselt punetav, vaade õismäele! kahjuks, või tegelikult õnneks, ei olnud fotokat kaasas. see oleks seganud.