siis oli esmaspäev

Pilt on illustratiivne, mänguasjakast pildil ei oma esmaspäevaste seiklustega mingit seost.

ärkan, nagu igal hommikul, koos lastega.
vaatan et ise ühelegi elusolendile peale ei astuks ja et kiisud-miisud kokkupõrgetes lastega ka ellu jääks ning et neil oleks (söögi-joogi-)topsid täidetud. siis tibude söömise ja riietumis-rituaalid. need saavad, muide, üsna kiirelt selgeks. vaid paar päeva ja süsteem loksub paika - millal Oti peput pesta, kuidas Birgittale sööki sisse smuugeldada...
kell 8-9 äratus, hommikusööma ja "päevatervitus" ("muumi-põdra-kollimultikat" - korraga ja vaheldumisi). siis alates 10.30 õueaeg, kell 12paiku lõunaoode ja kl 1paiku uneleminek. kolme tunni pärast ärkamine, lõunasööma ja pisut mänguaega - jestas -ca esimest korda elus on mul päevakava ;)

rutiinist välja astumine on suur väljakutse. esmaspäev oli üks selline.
praeguseks ma olen toibunud.
tegurid: kaks last, kaheksa kassi, üks töökoht, üks auto, üks mina.
tööülesanne: osta üks kast (ca 3-4kg) ja vii see punktist A punkti B. vahemaa ei ole suur - Tondi-Kesklinn...
täitmiskäik - kl 10ni nagu tavaline päev, seejärel siirdume mänguväljaku asemel autosse. pisikesel B-l on millegipärast jonnituurid. ta ei soovi trepistki alla astuda. "sülle" nõuab peenike preilna täiest jõust. aga minu süles on juba 10kilone pisipoiss ja tagasihoidlikud jõuvarud on lõppemas. lõpuks ei jää mul muud tarka üle kui haarata preilna rinnaesisest - kombe on õnneks piisavalt tugev, et paar kiiremat sammu vastu peaks.
kriiskav beib auto kõrval majaelanike tähelepanu püüdmas (tähelepanu püüdmine lõppes niisama kiirelt nagu tähelepanugi - paar viivu peale Oti autosse poetamist sai piiga aru, et teda ei võetagi seekord sülle (oh seda ülekohust!) ja ronis rooli taha aega parajaks tegama), üritan aru saada turvatoolide süsteemist - et milline mis autos ja mismoodi kinnitatakse.
lapsed lõppeks kinnitatud vaatan kella - teinekordki hea teada, et kahe lapse riietamine ja turvatoolidesse kinnitamine läheb ca 35 minutit. koos KÕIGI sekeldustega.

edasi töömõtetega, mida markeerivad mõningad nõudmised tagumiselt pingilt - mahla, ei, piima. täna piima ei ole, ainult mahla on! (võtsin nii tilatassi kui lutipudeli), "ei, seda mahla tahan". peale pudeli saamist (ja poisile tema topsi) on tagumine pink kuni taksopargini vait - luksusaeg.

jõuame siis punkti A, kus tean olevat ühe firma. juurdlen pikalt-pikalt kas võtta kaks last kontorisse kaasa või üks. või käia "sipsti" ära hoopis üksi... leidsin, et ohutum on vanem laps kaasa haarata - ei saa pisem haiget ja tegelikult vajab Birgitta heaolu tundeks ka rohkem tähelepanu. lihtsalt.
niisiis peenike preilna käsivarrel (ta sai sülle, jah) kiman trepist üles. endal juba maja ees kahtluseuss hinges - ükski silt ei viita enam otsitava firma olemasolule selles majas. samas, aasta tagasi sai sealt ikka kordi vajalikku kraami soetatud. ja nii ongi - kolinud. uue, arvutipoe, müüja vaatas mulle vasikasilmadega otsa - jaa, see firma oli siin küll kunagi. aga nad pole siin enam ammu! tundsin end fossiliina, kes ei tea tänapäeva kiirest elust enam midagi. ammu- kobisesin- aga kus nad nüüd võiksid olla - taipasin pärida.
sain uue aadressi. õnneks ka mitte kaugel.
pakkisin siis oma preilna tagasi turvatooli. ja sõitsime punkti C. vahepeal oli tulnud raamatute aeg. "seda raamatut tahan", "ei ihhi-raamatut". õngitsen kõrvalistuja istme alt õige pildiraamatu. tänan kõiki teadaolevaid transpordiingleid, kes on aidanud kaasa tänavakaartide trükkimisele ja selle kaardi olemasolule meie autos ning ka selle eest, et vajaminev lehekülg kaardipakist ei olegi kadunud... panen trajektoori paika ja asume jälle liikluskeerisesse.
vahepeal kukub Otil piimapotsku maha - selle saan kätte järgmise punase foori taga oodates (siinkohal taas tänu kõigile, kes foorisüsteemi loomisel abiks olnud).
punktis C saan koos Birgittaga treppidest üles-alla marssida ja jõudu tarvitada veel sissekäimata uste peal, kuid vajamineva kauba saan vaevata kätte ja tagasiteel autosse ei tahagi B minu sülle;)
ka see firma, kuhu kaup viia tuleb on kolinud. õnneks oli see "ettehoiatatud kolimine". ses suhtes, et ma teadsin vähemalt tänavat, kust neid otsida. helistan 1182- nemad annavad mulle vale aadressi ja kui lasen end suunata, leiavad nad õige pea, et neil on ka vale telefoni number. OK, veebiaadress on neil ehk õige - mõtlen - ja palun kallil kaasal sealt uus aadress otsida.
aadress käes, jääb üle veel õige maja ette parkimiskoht leida. mis keskpäeval ei olegi teab' mis lihtne, hoolimata kesikute jõudsast autovastasest programmist. jällegi - kell aknale, tibi kaenlasse ja poisile piisavalt meelelahutust käeulatusse.

viis minutit pärast lahkumist auto poole naastes võin nentida rahulolevalt - tänane tööpäev möödas - linnuke kirjas ja endaga võib rahule jääda. kell näitab keskpäeva. mõtlesin - lapsed ehk peavad vastu ka üks söömaaeg koos kalli kaasaga. jah. lapsed pidasid. vastu.

kallis kaasa arvas, et ta kohe tulla ei saa, küll aga liituks meiega 15-20minuti pärast Pärnus. parkisin Hansapanga uue kliendipunkti kõrvale. alles hiljem kui tagasi tulin lugesin silti - parkimine HP klientidele 30min. muidugi - olen minagi klient... kuigi mitte just seekord.
kolme telefonihelinat ma ei kuulndu. otsisin oma nokia üles alles pärast prae tellimist. see oli viga. kallis kaasa oli helistanud, et teada anda - ei pääse tulema.
nii ma siis olin üksi. kahe lapse, ühe prae (küll on hea, et ma kahte ei tellinud), kolme kukli ja kahe joogiga. seapraad juustukartulitega oli imehea. kuigi söögiga käis meil nii:
amps Otile, teine Birgittale, siis Otile, siis Birgittale, siis vahepeal mulle maitsmiseks... mmm... liha loovutasid nad millegipärast mulle, kuigi neil kahepeale on rohkem hambaid kui mul hetkel (mingi hetk nädalapäevad tagasi käisin hambaarstil ja homseni on veerand sahtlist pooleldi tühi), seevastu kartul maitses ülihästi. Ott mängis vahepeal kuklitega ja Birgitta soola-pipraga. jah, neil on seal üks mängunurk, õnneks küll nurga taga, muidu oleks mul viimanegi kontroll kadunud laste üle. vahepeal käis ettekandja näitamas,et soolatoosi koht ei ole riiete vahel. B kurtis ka oma kõhuvaevade üle. valjusti ja kohatult, aga kaheaastasele andeksantavalt. mul oli muidugi ülimalt kahju, et ma ei saanud temaga kahekesi wc-sse siirduda, kahe lapse ja minu jaoks oli see teekond ilmselgelt liiga raske. ja kabiinid liiga kitsad... hoidsin teda mõnda aega süles, aga tibil lõi kontrollivajadus välja - ma kakan kas kodus potil või vannis, aga mitte mingil juhul mähkmesse!
kui ma liha olin suutnud alla kugistada, hakkasin lapsi riietama. ma küll ei võtnud seekord aega, aga tundus, et saime hakkama kiiremini kui kodus. alla 10minuti kindlasti (ok, aga ma ei pidanud ka ühte tagumikku pesema ja mõlemale mähkmeid ja sukkpükse panema, küll aga leidsin mahti iga mõne hetke tagant liigutada kahvlit koos kartuliga ühe näljase suu poole).
ja kui me - läbi higi ja vaeva - kella üheks koju jõudsime, oli noorem lastest juba uinumas. minu laul ja kõditamine talla alt hoidsid teda veel vaevu üleval.
kodus loksus kõik jälle paika - kella kaheks oli vaikne tund täies hoos. ja kestis nii kella veerand neljani. kui siis helises uksekell!! oi, kuis see onkel, kes ukse taga oli sai minu käest! mis alusel ta arvab, et kui auto on maja ees, siis võib nagu juhatuse liikmeks olevat kallist kaasat eeldada kodus olevat?!. passigu tähelepanelikumalt akna peal, ma ütleks!
nii et poole neljaks olid mõlemad lapsed poolkaisustena üles pekstud. sest lisaks uksekellale hakkas järgemööda telefone helisema. krt, nagu smolnõi, tõepoolest! peale lüheldast söögiaega istusime aga jälle autosse ja kimasime peret koju tooma. poodi muidugi ka.
mingil hetkel järve selveris ma nägin - pisikesed vudivad, peale liftist allasõitu, trepipoole - kallis kaasa B-ga ja Ott oma emmega. ja mina jäin ostlemiskäruga alla ootele - mis õnnis hetk sa viibi veel - kui peale päevast sekeldamist saab rõõmuga jälgida pisikeste nõudmisi ilma nende järel/pärast/jaoks jooksmiseta!