eilne kallis küla imestas, pilta vaadates, et kuidas ma siis ei tea kui kõrgel ma käisin... jutt siis aastatetagusest suusareisist mägedesse. jessas, mina küll neid numbreid ei tea... 1600, 2500, 3000 - minu jaoks üks number puha. palju tähtsam ju emotsionaalne andam, mis sellest reisust, neist (suusa)mägedest ja kaljukoobastest elusse pidama jäid.
tänu sellele küsimisele ja imestusele sai täna pikalt-pikalt mõeldud numbritele. et palju ma pikk olen, ja kui raske. üldjuhul eelistan mitte teada - need numbrid tekitavad stressi. veel olulisi numbreid elus? mul tuleb meelde film. Erin Brockovich nimeks. "tahad numbreid, aga palun -..." ja siis hakkas lugema alates laste vanusest, lõpetades pangakonto seisuga... veel see, et elu mõte - 42.
ja nii edasi. igasugu numbreid peab pea täis olema alalõpmata. pildil(2005.mai) lesiv tibu pole veel kümmet minutitki vana, aga juba on tal omad numbrid - kaal, pikkus, sünnikuupäev/kellaaeg jne jne.muide. numbritest ja vanustest. kui olete pealt kolmekümmet. siis olete juba vana-vanemate eas. nimelt kuuldus hiljuti et poja eakaaslasest sõber sai isaks. nojah - poiss 15 täis ja nigu naksti suguküps! palju õnne muidugi vanematele ja vanavanematele, aga sellest ma ikka aru ei saa, miks siis mina enam ponnistan... nii kui nii on poja juba kuklasse hingamas ja vanaemad ju lapsi ei saa... (vanaemad saavad lapselapsi)
Ei ole midagi, loll jutt suhu tagasi ja üritage uuesti..ja vanadel vanematel sünnivad targemad lapsed...kalli ka!
VastaKustuta