pagasnikus

kui autos jääb kitsaks. või kui on vaja mänguruumi... või lihtsalt põnevust :) pildi autor kallis kaasa, vahendiks tema mobiil:)
Birgitta on selles eas, kus teistega suhtlemine on hädavajalik. paaril päeval on Ott ja Birgitta olnud kui õde-venda. kahju ainult, et nad päeval kordamööda magavad. sellest tulenevalt on ühist mänguaega vaid paar tunnikest hommikul ja teist paar tunnikest õhtul.
läheme koos õue. neljakesi. B läheb lindu taga ajama. lausa nii õhinal, et kaotab lausa kampsuni seljast. kajakas lendab minema. enne veel peibutab väikese B teise murulapi otsa. sel ajal, aga, on O nii kaugele jõudnud, et avastab B vankrit. kui B seda märkab, siis tormab ta kiirelt O juurde ja püüab korda jalule seada - nii ju ometi ei saa, et MINU asjadega mängitakse...!!

isiklik lapsepõlv tuleb meelde... alles nüüd saan aru, et ka nooremal on raske - lihtsalt mängimise eest tuustida saada pole just meeldiv. oeh. nii et vabandust kõigi nende tuustimiskordade eest, kallis keskmik. teisalt on ju ka vanemana raske mõista, miks see väike jupats MINU asju kiskuda võib. miks nüüd äkki ei ole mu emal/lemmiktädil/isal/onul mahti VAID MINU jaoks.
praegu vaevab mind küsimus - kuidas seda -elu paratamatust- kaheaastasele selgeks teha?