erilised inimesed

käisime ükspäev väljas. söömas. ja poes. mingi hetk tundsin, et KÕIK vahivad. või OK, kui mitte kõik siis osad... küsisin kallilt kaasalt
- vaata mulle nüüd otsa, kas mul on miskit viga? mingi must/valge triip üle näo või muud sarnast?
- ei, miskit pole viga...
- a mis nad siis vahivad, nagu oleks?
- aa-- sinu salli, sellise salliga ei käida sellistes kohtades, justkui diskole läheksid rahvarõivais...
- mõh, kus siis käiakse sellise salliga?
- sellise salliga ei käidagi. sellist salli polegi kellelgi, las inimesed uudishimutsevad...

OK, eila käisime jälle, pilke trotsimas. õigust-öelda vaikselt nautimaski:D
lippasin tagasiteel veel koduselverisse, et osta üht-teist äraununut ja tagasi auto juurde tulles, mida ma näen: tore, keskmist kasvu, keskmises vanuses (ca meiealine) peenike daam (miski rätt oli peas ja sigaret elegantselt näppude vahel) daam jalutab oma tolmuimejat. justnimelt TOLMUIMEJAT. kena, halli "sabaga" pisike punane tolmuimeja. meie auto oli pargitud invakoha kõrvale ja tädi sättis enda tolmuimejat risti üle kahe invakoha. minule hüüdis: "ei tea, kuidas ma peaks oma motika siia nüüd parkima???"
parkis oma "motika" ja sättis end selveri räästa alla suitsetama. mina kohmitsesin pisut, jälgides mis nüüd saama hakkab - kas tuleb keegi ajuinvaliid ja pargib daami motika peale... aga ei, daam, olles mõnuga oma mahvid ära tõmmanud, võttis oma motika ja siirdus edasi selverisse...

heatujuõhtu kõigile...