30. oktoober 2006

Julia

soovitan. soojalt. et mitte öelda: MINGE KÕIK VAATAMA, KOHE!!!
njh, kallile kaasale nii väga ei meeldinud. aga mida mehed teavad tunnetest?:P
ok, esimene pool tunnikest, või ehk pisut vähem, läks mõistmisele mis laval toimub. kes on kes ja miks ja kuskohast läheb klassikalise shakespeare ja kuskohas tõlgenduse piir. loomulikult kõik piirid jäid mitmeti tõlgendatavateks. kõik jäigi pisut segaseks.
aga lõppeks on Romeo ja Julia ju lugu tunnetest. suurest, esimesest armastusest. ja mis hetkel on kindlaks tehtud, paika pandud, määratud, et tunded peaksid olema (kõigile) arusaadavad? (üheselt) mõistetavad? lineaarsed? ega vist ei olegi.

jah, kõigest ei saanud aru. juba kümmekond minutit peale etenduse algust kahetsesin kõvasti, et ei olnud oma klassikaalaseid teadmisi värskendanud. oleks ehk rohkem aru saanud. mõistnud kes mängib mis hetkel keda (kahel mehel oli nelja mehe roll, samas oli romeo osas kaks näitlejat). aga nagu eespool kirjutet', ei peagi armastusest aru saama. ei pea mõistma ega teadma mis episoodist näitleja laval hetkel loeb. oluline on tunne. ja nii Mirtel Pohla Juliana kui ka Mait Malmstein ja Rasmus Kaljujärv Romeona ning loomulikult kõik teised, kes laval, said tunde edasi andmisega suurepäraselt hakkama.
see oli teise vaatuse lõpupoole, kui osa lavast tõusis üles, tundus mulle, et saal langeb. hõõrusin silmi - ei saa olla. aga nii sisse olin elanud, et esimese meetri pealt see ei seganudki.
minu jaoks pole sellist sisseelamisvõimalust pakkunud veel ükski etendus (mitte et ma nüüd iga kuu nii palju teatris käiks, aga mõnedki tükid on ju elukese jooksul juba nähtud). ei, see lugu ei kiskunud pisarat. ei ajanud laginal naerma (tõsi, mõneski kohas oli meeleolukaid hetki). aga see liigutas. sügavalt. seestpoolt. ja nagu heale tükile kombeks, pani mõtlema.

eile hilisõhtul, peale etendust viisin oma kalli pisiõe koju, tagasi sõites kuulasin Björki ning kohati pröökasin kaasagi. siis tuli meelde Julia - kuidas ta seal kohati röögatas - nii valulikult, tundeliselt, nagu vaid esimese armastuse suures valus seda teha võib. huvitav, kas näitlejatel peale sellist etteastet ka kurk kähe on...
kuigi, arvata võib et neile häälekoolitajad õppetunde andnud - kuidas karjuda nii et hääl ära ei lähe...

ja vaikus. mida ei kardetud. selline vaikus kus on kuulda riiete kahinat nende selga panemisel, konfettide sahinat nende langedes. vaikus- ootusärevus, kurb vaikus, lõpu aimdus - sest lõpp on ju sadu aastaid tagas kirja pandud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar