lumi tuli taevast ja oli juba maaski ja ei saanud üldse aru, kuskohas on tee ja kus kraav. kuressaare-kuivastu maanteel oli kümneid kilomeetreid sellist teed, kus ei näinud 3-4 sekundit postegi tee ääres. siis tuli, nina vastu klaasi, jälgida jälgi, mis ees, ja loota et need kes mõned minutid varem sama teed sõitnud, kraavi ei pannud...
õigust-öelda oli kümmekond kilomeetrit normaalsemat teed, kus sai ligemale 80ga sõita ja siis läks jälle untsu. muhu saart nagu ei näinudki. liiva tundsime tulede järgi ära - need kumasid valgemalt... ja siis hakkasime juba virtsu tulesid ootama... ps, mina olin roolis, mitte ei oodanud tulesid mugavasti kõrvalistmelt:D
ülepea on sügis täie rauaga käes, hoolimata sellest, et siin, stromka kandis, on mõnede puude lehed lausa rohelised veel...
teisip, kolmap sadas vahelduva eduga vihma ja lund. meie, kes me saaremaale 'värsket õhku hingama' olime läinud istusime toas nigu tuku nunnud... tõnu sai enamiku oma koolitükkidest tehtud, mina aga leidsin, et kui värsket õhku hingama mindud, siis tuleb seda ka teha ja tarisin pisema õue. vihmasaju kätte esimesel päeval ja lumetormi kätte kolmapäeval. ega kauem kui 10-15 minutit olla ei kannatanud aga linnukese sai kirja:P
neljapäeval sai korra ilusat ilma ka:) kui autolt lumekord maha pühitud paterdasime keskmiku maavaldusi üle vaatama...
veel pilte kunagi siia->
kolmapäeval, sai läbi tormi kuuldud ühte haledat "mäu-d", algul mõtlesin, et kõrvad petavad, kui aga neljapäeval "mäu" üha nõudlikumaks läks, siis sai reedel pojale käsk kätte jagatud - otsi looma.
ja siin ta on:
kutsumata laudaasukas. muidu ilu ja armas, aga kätte ei andnud. meile vähemalt. eks oleks võimalik teda ka taltsutada, kui aega oleks rohkem olnud... meist ta sinna jäi, aga arvatavasti ta elusaatuseke nii roosiline ei ole.. paistab mis kuulukse...
muide, esimene emotsioon ka kuressaarega seot'. on teine üha laienev ja laienev. ennemuiste oli esimene tee ringilt välja selveri parkla, aga nüüd on sinna igasugu helklevaid tulukesi ja keskuseid tekkinud. nii et mina eksisin ära... (miski 1-2 tänavaga), hakkasin siis hoolega suunatuld näitama, kui laps kõrvalt kamandab - edasi vaja sõita. ok, sõitsin. nägin küll et üks pirukas tee peale ette keeras ja sinna seisma jäi, mõtlesin - ok, oleks selles linnas kiirendamine lubatud, oleks ta ju ka eest ära jõudnud. teretulemast provintsi...
siis aga ajasid kõik sissesõiduteed mind nii segadusse, et tõmbasin ennast miskisse selveri teenindusparklasse -tee pealt eest, et liiklust ei segaks. ei vaadanud, kas telliskivi oli ees v polnud. peatub mu taga siis seesinane pirukas ja välja, vihma kätte, tormab tige nolk. mõtlesin, et politsei.
/ükskord aasta paari eest, kui load olin värskelt saanud, sai kuressaares ühele ja samale patrullile 2-3korda jalgu jäetud - küll ei märganud tulesid põlema panna, küll olin valest kohast sisse keeranud/
kerisin akna lahti ja kukkusin vabandama - olete siin õite laialt arenenud - näe, ei tunne linna äragi... aga mu vabanduse katkestas tige sõim. kuidas te sõidate, kas te liikluseeskirju ei tunnegi, mida te mõtlete, näitate suunatuld aga ei keera!!!
muhha mõtlesin mina, siis see pirukas oli keset teed... keeras teine ju peateele...
edasi sõimles poisike (miski 20 tuuris oli vast) - mis te arvate, kes oleks süüdi jäänud, kui me oleks kokku põrganud? mina vastu, et loomulikult teie, teie ju sõitsite peateele ega veendunud et tee on vaba.
ohh sa issas, kuidas ma julgesin... sõimu jätkus veel minutiks paariks. kui pisike birgitta siis häält tegema hakkas, naeratasin Falcki poisile blondiinilikult ja ütlesin sügava rahuga hääles - mul on hea meel, et me kokku ei põrganud... ning kerisin akna üles.
eile, taas koduste seinte vahel, kargas pähe õige vastus - sel poisil on paganama vedanud, et ta tallinnas ei sõida - ei saaks vaene mees sadat meetritki liigelda ilma peatumata ja teisi liiklejaid sõimamata...
eks ma olen kallid tuttavad juba ära tüüdand selle looga, aga ausõna, nüüd on viimane kord sel poolaastal seda seika meelde tuletada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar