depress

jaa, ka minul on mõõnaperioode. kõik kuhjub ja argilained löövad ülepea.
kui hommikul laguneb heast peast ära tibuvoodi ja keegi teine ei teegi seda KOHE korda, kui jalus tuterdavad kaks väikest käuksuvat karvanässi, kui tibu jõriseb ega viitsi magama jääda, teised kaks pisut suuremat karvanässi kaklevad sisisedes omavahel, kui kõik on koristamata, pehmelt öeldes s*tane ja igasugu staffi vedeleb absoluutselt igal pool - kõigis neljas toas kuhu aga silm seletab, koridor, peldik ja vannituba pole targemad mitte, kui köök on nigu sealaut, sest üks pisike ei oska veel korralikult süüa, võisaiagi määrib käeulatusse jääva raadiusega mööda furni-ja muud tuuri laiali, kui firmaasjad kuhjuvad, sest pole mahti nendega tegelda, kui tuba, kuhu järgmine beebi peaks üsna pea maanduma on nagu seapesa ja mitte ainult, akvaarium on kolimata, remondistaff on keldrisse viimata, köögilaual on kõrvuti kakane mähe ja võileivakraam, telefonid helisevad pidevalt, sest kõik TAHAVAD midagi, üks riidehunnik ootab pesemist, teine triikimist või vähemalt ära paigutamist... ja kell on alles varane hommikutund ning tundub et kogu see koorem kaalub sada mind - nagu sipelgas - sebid ja sebid, aga valmis ei saa midagi - ei töö tehtud, ei kakakaru magama, ei toad korda ega riided puhtaks - MITTE MIDAGI!
mida tegelikult tahaks ei teagi sest mõte ei liigu ratsionaalset rada pidi ja käsi ei tõuse midagi koristama.
PS ei vaja lohutust, kaasatundmist ega eest ära tegemist - küll ma hakkama saan. lõunaks läeb üle...