pikk tee kooli vahet

ehk siis tõsielujutuke (toimetamata, kärpimata ja kõikide koma-ja muude vigadega), ilmus ekspressi koolituslisas eelmisel nädalal, ja tõi palju tagasisidet.

poeg on mul täiesti tavaline poiss. minu arvates. tema enda arvates. minu tuttavate arvates ka. õpetajate arvates ei ole. ta on liiga elav, liiga sõbrustav ja liiga tihti jääb õpetajatele ette.
probleemid algasid juba teises klassis. õpetaja arvates kirjutab laps liiga aeglaselt. soovitas psühholoogi jutule minna. läksime. minu arvates oli kõik OK, kuid õpetajad - haritud ja lastega harjunud rahvas (nagu ma neid toona arvasin olevat) võivad näha viga, mis üksiklapse vanemal, kellel kogemusi ju pole, ei märka.
mida ütles/tegi psühholoog? pani lapse joonistama ja ajas minuga juttu. mina ladusin kõik omad kartused letti - äkki probleem selles, et me isast lahutasime - millal - siis kui laps kolmene oli... hmnn.. äkki ta lihtsalt aeglase taibuga, ehk oleks pidanud aastake ootama, enne kui kooli panna... hmnnn.. psühholoogi jutu võib kokku võtta paari lausega - teie lapsega on kõik kõige paremas korras, ta on pisut aeglane, aga öelge palun, kas teie peres on ka keegi aeglane - jaa.. minu isa.. isa on mul "tõelise eesti mehe" loomuga - tasane, vaikne, kui midagi räägid, võib talle kohale jõuda alles poole tunni pärast. aga kui miskit ütleb, siis naelapea pihta - usun, et ta on kõik öeldu enne viis korda läbi mõelnud. teie laps, võtab psühholoog need mõned tunnid kokku mis me tema juures veetsime, on küll aeglane, aga põhjalik. ja selles pole ju ometi midagi halba ega ravimisväärset!
takkajärgi kahetsen hirmsasti et tema arvamust toona paberil kooli ei viinud.

vahepeal oli "vaikus" vähemalt kooli ja minu kui lapsevanema suhetes. laps lõpetas algkooli, klassijuhataja küll avaldas kartust, et "ei tea, mis tast küll saab - neljandast klassist ei hakka teda keegi läbi vedama, ta on teil hirmus lohakas!" jah. on küll lohakas - ei jõua tunni lõpus tahvlile kirjutatud õppimist päevikusse märkida, aegajalt unustab asju koju. eriti siis kui mul pole meeles neid õhtul üle kontrollida... takkajärgi meenub, et just algklassides muutus ta käekiri lohakaks, küllap ta püüdis kiirelt teha, õpetajale meeldida, kuigi siis ei tule nii ilus välja...

neljandas klassis tuli laps ükspäev koju ja kurtis et õpetaja oli talle halvasti öelnud. et ta on üks kasvatamatu krants ja ülepea, ega sul vist vanemaid ei ole, sellist poissi nagu sina ei taha ükski ema ega isa... ma ei reageerinud sellele. arvan, see oli mu teine viga kooli ja lapsega suheldes.

kuuendas klassis keeras asi päris ära. klassijuhataja kurtis lastevanemate koosolekul, et ükski õpetaja ei saa selle klassiga hakkama. lapsed ei pea korda, viilivad tundidest, hilinevad ega pea õpetajatest lugu.
pakkusime variante võimalikuks olukorra parandamiseks - alates sellest, et klassis võiks ikka õpetaja sõna maksta - las vahetab poistel istekohti - ulakamad ettepoole või siis lausa poolitaks klassi hoopis kuni vaba aja tegevusteni välja, et teeme kogupere üritusi ja premeerime paremaid lapsi ekskursioonidega. ulakaid ettepinki tuua ei saa - see olevat laste represseerimine! ja pealegi pole õpetaja kohustus raisata 10 minutit väärt õpetamisajast marakrattide kanseldamisele. klassi poolitada loomulikult ei ole võimalik - nõuaks lisakoormust õpetajatele pluss paljude töökavade ümbervaatamist. paremini käituvate laste väljaselekteerimist ei julenud klassijuhataja enda peale võtta; klassiekskursioonid olid välistatud kuni lapsed enda paranemist klassijuhatajale tõestavad. püüdsin välja selgitada, milles see tõestusmaterjal seisnema peaks, ei õnnestunud.
selle koosoleku tulemuseks oli siis kooli sots-töötaja koormuse tõus. ta kirjutas kahe nädala jooksul kõikide laste päevikutesse allkirju, et see ja teine on selles ja teises tunnis kohal viibinud. lisaks kontrollis ta murelaste päevikuid, et need ikka õppimise üles kirjutanud oleksid.
peale kahenädalast eksperimenti kuulutati see läbikukkunuks. need kes puudusid, puudusid endiselt ja hilinejadki said omad allkirjad tunni lõppedes kätte - ega siis sots teadnud kui keegi hiljaks jäi või mõnes tunnis korda rikkus...

direktori loal sain võimaluse mõnda tundi jälgida. lihtsalt uudishimust ja soovist teada, mis seal siis lahti on...
mis jäi silma/kõrva, lisaks õpetaja poolt kuuldule? kohutav lodevus muidugi. poisid istusid tagapingis, lobisesid sahmisid niisama, mõni lausa jalutas ringi, õpetaja jutustab heleda, katkeva häälega klassi ees. tagumisse pinki kus mina istun pole mittemidagi kuulda. ainuke kümme minutit kui klass oli vaiksem kui muidu oli õpetaja poolt antud iseseisva töö ajal. mingil hetkel kui minutit viis oli möödas ja klassijuhataja klassis ringi jalutas, kuulsin teda oma pojale lausuvat nii: noh, valisid vale pinginaabri, et mõte enam ei liigu? poiss oli istunud klassi kõige hullema marakrati kõrvale, kes järgmisest veerandist koduõppele jäi.
küsisin hiljem seletust selle lause kohta. õpetajalt. "mul on selline huumorisoon, poisid, kellele see suunatud on, saavad aru". küsimusele: miks siis klass teile ei kuuletu, kui teist nii hästi aru saadakse? sain vastuseks umbmäärase vihje sellele, et kõik algab kodust...

suheldes kooliga jäid meelde mõned mõtteavaldused sealsetelt töötajatelt:

psühholoog - see on raske klass. 3/4 õpilastest on ekstraverdid - neil on vajadus end välja elada. kui tavalistes klassides on selliseid õpilasi 5-10 protsenti, siis seekord on juhtunud neid kuidagi liiga palju ühtekokku.

direktor- õpetajatel on jah erinevaid mõjutusvahendeid millega hullemaid marakratte korrale kutsuda. aga see konkreetne klassijuhataja veel ei tea neid, ta on liiga noor ja liiga roheline nii raske klassi jaoks...

õppelajuhataja - jah, see oli küll meie viga, et nii vastselt kooli lõpetanud õpetaja sai sellise klassi, aga teate - keegi teine ei tahtnud seda klassi...

mõned nädalad peale minu kooliskäimist oli kuulda et poja olla rikkunud kellegi tööõpetuse töö, poiss väitis, et ta vaid vaatas seda tööd, kuna ei saanud õpetaja juhenditest aru, kuid see oli siis juba rikutud. läksin siis asja klaarima - milles asi, kui minu poisil samas aines töö kadunud, siis pannakse üks ilma küsimata välja ja nüüd siis selline jama... küsisin- kas te nägite et minu laps selle töö rikkus - ei, kas keegi õpilastest nägi seda? - ei tea, pole küsinud - millest te siis järeldate, et minu laps selle rikkus? aga see oli tema laua peal, kui tund lõppes!

veel kuu hiljem, oli ühes toredas jutustavas aines kontrolltöö, mis pidi otsustama, kas poiss jääb suvetööle või mitte. laps tuli koju, tööl ilutses hinne "2" ilma igasuguse seletuse või punase kriipsuta. üle 3/4 küsimustest olid vastatud korrektselt, või vähemalt poolenisti korrektselt. uurisin siis igasuguseid hindamisjuhiseid ja läksin joonelt direktori jutule. tuleb välja et töö tulemust võib vaidlustada. ainekomisjonis. meie jaoks tähendas see nädalat tuupimist. sest komisjon - see võib küsida igasugu küsimusi. lapsel oli selge, kõik, viimseni, vähemalt nii palju kui mina küsida oskasin. ja loomulikult jäi ta suu kinni kümne õpetaja ees. ta saadeti häbistatuna tunde jätkama. mulle väideti, et vastused on hiljem - kodus - juurde kirjutatud. kuna on tihedama käekirjaga, kui küsimused, aga kuna õpetaja polnud kusagile kriipsugi punast vedanud, siis küsimusele "mis alusel nad seda oletavad" jäädi vastus võlgu; siis küsitleti mind samal teemal, eks minagi jäin mõned faktid võlgu. seepeale kuulsin klassijuhataja iroonilist häält - nojah, teie küll temaga ei õppinud, kui ta üldse õppis. küsisin, kas ta süüdistab mind valetamises. vastamata minu küsimusele teatas ta võiduröömsalt: ma olen kuulnud, et te suitsetate! minu küsivat pilku nähes lisas: ja te pakute sigarette ka oma lapsele! selline laim pani minu käed värisema ja tõi pisarad kurku - mis ta endast mõtleb! kõige lõpuks toodi koosolekule ka algkasside klassijuhataja, kes raporteeris, et minu laps on kogu aeg olnud lohakas ja käinud räpaselt riides. mille kohta ei olnud mul muidugi midagi öelda - mulle tundus, et kõik mida oleks suutnud suust välja saada, oleks olukorra vaid hullemaks teinud. mulle peeti loeng teemal, te peate oma last kasvatama ja teda motiveerima. küsisin kuidas?
nemad, haritud õpetajad vastu, et aga mida te olete senini teinud lapse motiveerimiseks? ja mida arvate, et võiksite teisiti teha? lõpetuseks teatati mulle, et nädala pärast saab komisjoni otsuse teada. otsus oli loomulikult negatiivne ja mu poeg jäi suvetööle. õnneks (?) mitte klassi kordama.

nädala jagu sellest sündmusest hiljem sai poiss hakkama sellega, et solvas isiklikult üht õpetajat. õpetaja puhus asja suureks - õppenõukogu ees noomitus, käskkiri, lapsevanem direktori jutule, lisaks kõigele veel solvamise eest politseisse ja alaaealiste komisjoni. klassijuhataja nõudis lisaks kõigele psühholoogi hinnangut lapsele.
nii võtsime ette teise tee psühholoogi juurde. sellegi asjatundja hinnangu võin võtta kokku paari lausega - teie poeg on normaalne, kuid ei suuda püsida raamides, millest ta aru ei saa.

miks ma ei läinud kõrgemale? haridusametisse... mõtlesin selle peale. pikalt. kui keegi oleks mulle andnud garantii, et mõned õpetajad peale haridusametisse kaebamist oleksid sellest koolist läinud, siis oleks kaevanud. kuid saan ju isegi aru, et sellist tagatist ei saa keegi anda. seetõttu jätsin ristisõja kooli vastu pooleli ning me vahetasime kooli. nüüdseks on poiss juba mõned aastad rahulikult ja rahuldavalt õppinud.