elu mõttest sai pajatet'. elu mõttetusest võtaks siis kah sõna öelda.
Kui vaatad hommikul peeglisse, mida näed? see rõõmustab sind? enamjaolt mitte, mõtled - mis krt siia ilma sai üldse sünnitud, milleks see kõik? selline nägu!, figuuri pole ollagi! loppis ja kandiline, punetav ja valugrimassiga...
elu on lõpmata piin. algab hommikul, kui silmad avad, pahatihti ei lõpe ka õhtul kui silmad suled, sest unenägudes kummitab sama (või jubedamgi) maailm. tihti aru saamata kas silmad on lahti või kinni, lihtsalt elad ja loodad, et järgmine hetk parandab mineviku apsud?!
ja milleks rabeleda, kui surma ees on kõik võrdsed? milleks õppida? milleks järglasi tuua siia sinatsesse piinavasse maailma mis ühegi päeva/teo/aastaga/kümnendiga paremaks ei lähe? pigem vaid hullemaks.
milleks rabada päevad läbi tööd ja loota, et kunagi parem elu tulemas on? sest lootus pidada olema lollide lohutus. see tähendab, et raba mis sa rabad ega aasta pärast ikka parem ole, kui praegu, vaat et hullemgi!
"tee tööd, siis tuleb ka armastus" - mai äss! - tee tööd!, raba!, siis saad ka songa, kutsehaiguse, pidevast stressist tuleneva mentaalse häire või midagi veel paremat (nt tööõnnetuse läbi surma)! armastust tööga ei saa, armastus kas on või seda ei ole, armastusega võid sa tööd teha, selle tunde säilimiseks, aga palgatööst olgu see siis vaimne või füüsiline ega selle tulemustest ei sõltu ei armastuse ega elu õnne olemasolu.
jaa... ühte asja sa tööga võid saada - see on raha - justtäpselt nii palju et elada ei saa ja justtäpselt nii vähe et suremiseks pole asja. ei midagi muud, sellist raha ja varanduse hulka, mis mõnele inimesele õnne ja rahulolutunde annaks, tööga ei saa. seda saab sahkerdades, aga viimastki peab oskama. lihtsalt oskama kuna seda kusagil ei õpetata. lihtsalt peab tundma õigeid inimesi õiges ajahetkes, ei tohi kahelda, pead väetimatest üle sõitma - noist, kellest sulle kasu pole!. ja seda kõike selleks, et mingil hetkel taibata - see kõik on asjata - ELUL POLEGI MÕTET!
nii et, kallid inimesed - elu mõttetust adudes lugege ka elu mõtet:)
Ükskõik, kui palju sul raha on, vajadused ikka kasvavad ja tunne, et elada ei saa, jääb alatiseks alles. Parem sobita end sellega, mida teed. Ja kui tunned, et ei saa sobituda, siis pead midagi muud tegema. Kui teed midagi hingega, siis ära ei sura ja eladagi saab. Ja rikkus ei ole elu sest raha on viimane asi mis õnne toob ja esimene, mis selle viib.
VastaKustutaPeeglisse heidan pilgu küll, kuid mitte enda laitmiseks. Ka kiitmiseks mitte. Vaatan endale silma ja tunnistan, et elan. Ja ei mõtle, et elul pole mõtet, sest kõige suurema mõttega asi siin ilmas ongi elu.
:)