veel tahtsin lisada, et kui elu mõtet tuleb otsida pisiasjadest - päikesepaiste, hubased asjad ja inimesed, naeratus ja pisike kalli, lilled, veetilk, kastene muru...
siis elu muutub mõttetuks just igatsusest suurte asjade järele.
olgu see siis parem elukaaslane koos suure ja igavese armastusega; haridustee, mida pole õnnestunud jätkata; ideaalne töökoht, mida pole õnnestunud saada; laps, kelle soetamine mingil põhjusel üle jõu käib; tervis mis allamäge läheb...
kuna me kõik võrdleme endid läbi ümbritsevate inimeste, siis ehk oleks tervislikum silmad lahti hoida ja näha ka teiste inimeste probleeme. näiteks kui tunned, et elu on untsus kuna ammuigatsetud töökoht libises peost, siis leiad kindlasti tuttava (või tuttava tuttava) kes töötab juba aastaid vastu tahtmist...
kui tunned, et elu on libisemas käest, kuid lapsepõlveunistus - viis last ja kahekordne maja mõnusas rajoonis on kättesaamatus kauguses, tasub teha silmad lahti ja sa näed - ümberringi elavad üksikemad; vanatüdrukud, kel pole kunagi lootust sedagi saavutada, millega sina oled hakkama saanud.
mis ma tahan öelda on, et püüan tunda rohkem röömu sellest mis mul on, hetkest, milles elan, tunda vähem kadedust nende vastu, kel paremini näib minevat ning siirast röömu kevadest, mis loodetavasti peagi pilve tagant piilub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar