Haraldiga käisime vahepeal Saaremaal. kiirvisiidil. enne minemist sain kahe õekese suust (eraldi) kuulda küsimust - mis sa poisi võtad kaasa või?! no kuhu ma ta ikka jätan - poiss nagu nabanööri mööda minu küljes ;) aga jah, erinevalt rinnalapsest, kelle puhul ei tule küsimusegi alla, et kas ema sõidab temaga või temata päevaks-pooleteiseks minema, on RPA-lapsel selline võimalus olemas, et jääb nt isa või vennaga koju kuniks emme "litutab" (või nt trennis käib). Sinnasõit läks ladusalt - sõites uni, nii kui auto peatus oli silmad "plõks"-lahti.tagasisõit nii libedalt ei läinud - kuna kõrvalistmel on meil turvapadi (ikka kaasreisija turvalisuse huvides), siis häll käib tagaistmele. ja kahekesi reisides tundis Harald vist end veidi ebakindlalt. või siis tundis minu ebakindluse ära.. ja paaril korral pidin ikka peatuma, et poja maha rahustada...
igapäevaarengust -
praeguseks on ilmnenud, et lelu, mille otstarbekuses ma alul kahelda julgesin (mõmmitäheke, mis projetseerib koos musaga mõmmisid, tähti ja kuid lakke) on oma populaarsust kasvatamas. hetkel aare silm küll veel ei seleta laemõmmisid, aga laul on meeleköitja ka vaiksemal nutuhetkel.
Harald võib ka mängumatil juba tükk aega omaette siputada, kui talle midagi veiklevat silmade ette riputada.
ta hakanud ka heaolu-hetkedel tasakesi häälima :) ja kui temaga pikalt jutustada on naeratus kindel tasu. mõnikord seab ta suu justkui tahaks midagi rääkida, aga häält ei tule...
enim köidavad pilku igasugused lambid - aga nii vist on kõigi lastega alul - valgus tõmbab nagu ööliblikat. miks muidu Oti esimene sõna käis valgusti pihta;)
kasvust - oleme riietest numbriga 50-56 lõplikult välja kasvanud, järgmisel neljapäeval lähme möötma-kaaluma, eks siis saab täpseid numbreid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar