paarikaupa

head asjad käivad ikka paarikaupa.

meil on kaks kassi. juba pikka aega. esimene neist tuli tänavalt. teine jäi peale sündi lihtsalt üle... paarikaupa on meie peres inimesi - kaks ema, kaks isa, kaks beebit. paari-kaupa hullus jõudis eile rasedateni. kallis keskmik tuli oma kuu-aega-rohkem-rase sõbrantsiga meile. kahju, et hääd pilti ei saanud:(
lapsed käivad nii ehk nii paarikaupa...

Pisike B käis meil külas üle pika-pika aja. vahetas Haraldil mähkmeid ja mängis hoidja-tädi. küsis pool-murelikult, pool-kadedusega - kas tema läheb ka pärast ära? ...
ja suureks-kasvanud Eve-Lyd nähes teatas - see ei ole Eve-Ly! (muide, sama reaktsioon oli minul, kui nädal Aarega haiglas olin olnud ja koju jõudsin) iga nädal, iga kuuga kasvavad lapsed selles vanuses, muutudes suisa tundmatuseni. seda enam peaks pilte tegema. ja jäädvustama-jäädvustama-jäädvustama. need tähtsad nädalad ja kuud hingekeste kasvamisel...

eile nägin esimest korda, kuidas Eve-Ly keeras. "räägib" ja laliseb ta juba ammu. nii ammu, et mul tuleb hirm - aga Aare?!
poja on paar õhtut jonnine olnud. tundub, et gaasivalud.. aga mine sa tea. igal juhul on tavaliselt seis selline, et kellegi teise süles ei rahuneta kui minu omas. ja siis ollakse minutiga "paipoiss".. ja ma ei oska tõesti arvata, kas see on läheduse keemia või minu enesekindlusest tulev turvatunne või lihtsalt ajastus - millalgi peab ju nutt lõppema..