24. september 2009

ei saanudki ristikest

ehk - mulle meeldib olla silmaringilaiendaja.
Olin kahe päeva jooksul veetnud juba julgelt kolm tundi kodukandis kaksikutekärguga ringi tuiates ja MITTE KEEGI ei olnud huvi tundud ei minu ega kallite pisikeste vastu. mul hakkas juba imelik ja mõtlesin isekeskis - näed, kui hea - rahulikult võin jalutada, nii et keegi ei kipugi lastele tuti-pluti tegema ega kiitma kus temal kodus kasvavad vnutškad ja muud loomad. et küllap vaatavad nemadki, et kaksikutega on niigi tegemist ja ei hakka oma isiksusi peale pressima...
aga ei. sammusin peale kahetunnist ringkäiku koduturu poole ja silmasin juba eemalt arooniaid - palju maksavad - küsisin pulstunud parukaga müüjalt. dvenatsat.. ostsin siis kilokese, tädi surus veel sadakond grammi pealegi, ütles, et lapsed vajavad vitamiine... ja siis kohe peaaegu et käsipidi vankrisse - et kas mõlemad tüdrukud? ei, üks poiss... näidake poissi ka! (aare oli nina tekinurga alla peitnud) nu, sikutasin siis tekki pisut, mispeale tädi hüppas röömust - nad nii ühte nägu - aga kuidas vanust on? ega ma kade tüdruk pole (teadagi) ja ütlesin ausalt - ühel paar nädalat, teisel paar kuud...
tädi näost oleks pidanud pilti tegema - a kak že tak? eto že ne vozmožno! možno-možno.. -ütlesin ausalt- odin sün, drugaja vnutška. oi, seda elevust, mis siis lahti läks... ma tegin et sealt tulema sain, tädi tahtis mulle ennast kaela riputada - niiväga meeldis talle see tõde...

4 kommentaari:

  1. palun eestikeelset tõlget :)

    VastaKustuta
  2. aga palun :)
    dvenadtsat -12
    kak ze tak - kuidas siis nii??
    eto ze ne vozmožno - see pole võimalik!!
    možno - (on) võimalik
    odin sün - üks on poeg
    drugaja vnutška - teine on lapselaps
    kogu vestlus oli muidugi venekeelne, mitte ainult need fraasid;)

    VastaKustuta
  3. Alguses on see kaksikutekäruga liiklejale osutatav tähelepanu jah huvitav ja meelitav, aga õige varsti muutuvad tüütuks need küsijad, kiitjad, vankrisseronijad, kaasaelajad, õpetajad jne jne. Mul on selliste vastu mustad prillid ees ja samm vankri taga kiire.

    VastaKustuta
  4. no, tegelikult on selline tähelepanu mulle harjumuspärane. liigun ma siis kahe või ühe lapsega. pigem oli kummaline see, et sain tervelt 3h jalutada ilma et ükski penskar oleks näpuga mu lapsi torkima tulnud:D - lootsin vaikselt juba, et kahega jalutades julgetakse vähem ligi astuda ja juttu teha, aga nagu näha - eksisin...

    tegelikult ma usun, et see, kas astutakse ligi v mitte on kinni kärulükkajas, mitte lastes.. kui ikka avali pilk ja naeratus näol, siis on lihtsam juurde astuda, aga kui tõesti mustad prillid ja kiire samm, siis pole ju asja ligi astuda.. nii et täiesti võimalik, et esimesel kolmel tunnil olin ma piisavalt ärevuses oma hakkamasaamise üle, et olin maailma jaoks "lukus".
    kui turvatunne tagasi, nii on ka "maailm" tagasi ;)

    VastaKustuta