usun, et minu jõule või kirjeldada kui nääre sümbioosis perekondlike pühadega. kirikuskäimine - ee, milleks? teatraalne minevikukummardamine - ei, tänan. endassesüüvimiseks leian mahti ka metsas jalutades, küünalt/lõket silmitsedes vmt rahuliku tegevuse juures. palvetamiseks ja "kõrgema instantsiga nõupidamiseks" pole ju ka vaja ühel päeval aastast vaga nägu tegemas käia.
meie pühade veetmise viis on niisama vana kui palju aastaid ma olen pealinnas elanud. - alates sellest ajast oleme õdedega kogunenud jõuluõhtuks ühise laua taha oma vanematekodus. alati on kohustuslikeks elementideks kõhunuumamine, kingijagamine ja fotugrafeerimine. mul on aastate vältel kogunenud sarnaseid pilte sadu. ainus, mille järgi piltide vanuse saab paika panna on laste(laste) vanus ja arv ning mehed... selleaastane saak tuleb kunagi ka mõnele fotosaidile, kuid siin on mõned paremad palad...
alustagem õuest:


tuppa minnes:

**
peale "väikest" söömat' algas kingilunastus meie pere viiti - keskmine õestest kehastus päkaks ja otsustas - kellele piisab lunastamiseks päkamusist, kelle käest tahtis kuulda laulu või mõnd lubadust, kellel piisas pisikesest gümnastikast... :




teised fotojahilised oma pidudest->
Perene koosolemine ja rõõm teistest ongi jõulu kõige suurem tähendus :)
VastaKustutavigurid need igal perel :)
.... lapsed saavad küll vanemaks. ise me küll vanemaks ei jää:P
VastaKustutakeskmik