ehk blogimisest vol2.
tegelikult oli üks mõtetest, miks ma eile end soojast kaisust üles ajasin ja eelmise postituse valmis treisin see, et blogijad tunduvad võtvat endid ja endi kirjutisi liialt tõsiselt. kuigi ma vihjasin sellele konnatiigist pajatades, kirjutaks sellest veel pisut otsesemalt - saab südamelt ära:D
ükspäev pihtis metsatagune, miks talle käesolev (töö)seltskond meeldib - nad ei võta end tõsiselt. nad ei võta küll väga tõsiselt ka tööd, mille eest neile makstakse, aga ehk just seepärast tundubki see vahel nõnda hea.
teinekord, aastaid tagasi, tuli mulle E külla. tervitusega koos hüppas ta, sõna otseses mõttes, neli-viis korda üles-alla. täiskasvanud naised, toona pire alla 30. tervitasid üksteist uksel hüpeldes. see andis hää tuju. ja on mul siiamaani meeles. teinekord, kui ma miskipärast pinges olen, võtan kätte ja hüppan veidike. proovige järgi. parem veel, kui teete seda publiku ees - ikka selleks, et näidata - teis pole kadunud lapselik alge röömu tunda.
killukest sellest võimest tahaks igale lapselegi kaasa anda. mõistmist, et ta pole maailma naba, kelle ümber elu keerleb. teadmist et naeruga saab üle kurjast. mõistmist, et inimesed kes teevad tahtlikult teistele haiget on kõigepealt ise haiget saanud ja selle sisse kinni jäänud - seetõttu ei tasu nende vihaseid purskeid eriti tõsiselt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar