avatusest ja tasakaalust

vahtisin eile/täna blogipuud ja mõtisklesin omaette. et tea, mis tonti teised näevad ja mina ei näe? mõnda tilkuva lõuaga tuntud roppsuu-pröökurit, keda keegi tõsiselt ei võta, aga kõik kardavad? et seepärast tehakse oma sissekannetes suurem tsensuur, "keeratakse sissepääsud piiratuks" ja vaat et suletakse hoopis? hästi ei usu.
ma saaks aru, kui kardetakse midagi seespoolsemat - näiteks kui oled kirjutanud midagi kellegi kohta, ilma selle isiku teadmata. jah, sel juhul võib tekkida kummalisi juhtumeid. võid teha haiget inimestele, kelledest oled arvanud üle või eemal kirjutavat.
või et kardetakse "avaliku elu tegelaseks sattumist" - mis iganes see Eesti-kujulises konnatiigis tähendama peaks. meid on ju nii vähe - pole miljonitki. pooltel meist pole arvutit, teistest pooled ei tea sõna "blogi" tähendust. nt blog.tr.ee kasutajaid on napilt üle 3000, ütleme pooled bloogijad ja lugejad veel, kes sinna end reganud ei ole - 6000-pealine konnatiik. maailm on palju suurem.

lastest- ma kirjutan neist üsna avalikult. jah, ka minul on tulnud mõte, et äkki ei peaks. samas mõtlen, et mida mina mõtleks ja arvaks kui minu ema/tädi/hoidja oleks armastusega minu kohta minu varajases lapsepõlves mõned positiivsed sõnad talletanud. ma usun, et oleksin tänulik. armastuse eest. jah, sedasama loodan ka neilt lastelt. ja ma annan endale täiesti aru, et on võimalik, et mu lootus on ennatlik, sest neilsamul lastel seisab ees pikk teismeiga koos ilgete sõbrakandidaatidega. siinjuures - kallid lapsevanemad, kui leiate, et teie last ja/või tema fotokujutist on kurjasti kasutatud siinses veebiruumis, palun andke teada -tsensuur peale!
laste piltidest - kas teate, et need postitused, kus laste pildid ja vaid mõni sõna kirjas, on blogi(de?)s kõige vähesema loetavusega. mitte et ma kurdaks, sest minu blogi mõte ei ole klikke koguda. pigem on mõte "kodukandi häälekandja"-laadne. kus sõpruskond-sugulased saavad muu hää hulgas ka pilte vahti. kui tahavad. tean, et mõned ei taha. ega vaata. arvatavasti on neil parematki teha. võimalik, et nad ei viitsi. loodetavasti on asi vaid viitsimises. ja veel loodan ma, et nad julgevad öelda kui midagi enamat on.

niisiis on nüüd, nagu mõnelgi korral varem (nt eelmise aasta sügisel, kui oli viimane sulgemiste-kolimiste "laine"), aeg teha enda jaoks selgeks - miks, kurjam, ma veel blogin? ja miks mina - kontrollifriik, nagu ma olen - veel oma külalisi pole paroolitsemisega kotrolli alla võtnud? esimese küsimuse aus vastus on - edev olen ja julgen uskuda, et mul võib olla midagi ütelda(näidata), mis teisi huvitada võiks. teine tahk on muidugi enda mäluasenduse otsimine - lisaks veebiruumile on mu blog, muide, salvestatud ka kõvale kettale - et mul ikka oleks piltidega lektüüri, mida vanaduses meenutades vahti. teise küsimuse vastuse võti peitub vast laiskuses ning usalduses. juudap' pole ma veel maailma tigedatelt inimestelt piisavalt klohmida saanud.

minu kõige suurem hoiatus veebiruumi avatuse ja eestimaa väiksuse kohta oli see sui', kui noorim õekestest kilkas - mu sõbrants pärnust, tundis su (kinnisest)foorumist ära! ja elab sulle kaasa. (või midagi selles sõnastuses). kas ma peaks kartma? appi kiljuma, nõutama sõbrantsi kasutajanime ja tegema selgeks midagi.. ee.. huvitav, mida?
teine hoiatuslaks tuli kalli kaasa poolt, kui pihtisin talle ühest oma hirmust. ta sedastas - ja mina arvasin, et sul pole tabusid. võimalik, et seepärast, et ma siinsamas kõigest nii avalikult kirjutan. võimalik, et seesinane blog annab minust mingitpidi vale ettekujutluse. mõnest sissekandest võib jääda ekslik mulje kui teha üldistusi konkreetsete mõtete põhjal. kuid vabandust - siinkohal on ju lugeja see, kes üldistab. kes paneb mind mingi fraasi/mõtte põhjal tema poolt koostatud lahtri(te)sse. ja siin ei saa ma küll abiks olla - ühe postitusega, ega ka mitte ühe blogiga, ei saa anda endast täit ja õiglast pilti.
arvatavasti seepärast andis jumal kommentaariruumi. ja msni. ja telefoni. ja näost-näkku kohtumised. ja veiniõhtud. et elu oleks tasakaalus - midagi peab ju avastamata ka jääma;)