seitse päeva

viimased seitse päeva on olnud pöörased.
kõigepealt lõpetas laps kooli, piltegi sai tehtud. sündmus on oluline, kuid veel olulisem on valik, mis seisab teismelisel ees - milline kool. milline tee edasiseks. vähemalt mõneks ajaks... muidugi , annan endale aru, et 15aastane ei saa ega suuda enda ülejäänud elukest joonelt paika panna - eksimusi tuleb ette ja need eksisammud ning nende parandused tuleb tal lähematel aastatel ise ära teha.
ma annan endale aru, et ma ei saa tema eest otsustada. ja loodetavasti pole vajagi. praegusest valikust - kas polütehnikum miskisuguse arvutierialaga või gümnaasium sotstöö suunitlusega - meeldib mulle teine muidugi rohkem, kuna gümnaasium oma laiema silmaringiga ning hilisema suurema perspektiiviga tõotab rohkemat. kuid kui esimene jääb, siis on see tema, mitte minu valik, millega minul tuleb arvestada. (mis ei tähenda, et tema minu arvamist ei teaks või arvesse ei võtaks)
jah.. pilte täna veel ei saa, sest ma olen selleks liialt londonis. veel.

jaah, london. mulle meeldivad suurlinnad. emotsioonid on vägevad, allpool näha olev pilt on tuhandik tunnetest-mõtetest, esimese päeva emotsioonid ja pildid on nüüdseks setitud ja kohe ka üleval...

täna käis pisike B. oma hiidarmsal moel jalutab see piiga mu südamest läbi iga kord kui teda näen. tänagi oli meil oma viieminutiline kalli-hetk. ootamatu, nagu alati; kuid igatsetud, nagu ikka. hakkan vaikselt taas koju jõudma - südasuvised lõhnad ja karged tuuled meeldivad mulle ka. rohkem kui tänavad, mida päevas läbivad miljonite inimeste jalad. või siiski mitte?