Kuidas teada, et sind armastatakse?

see oli üks metsataguse postituse pealkiri. tema vastus oli, et ainuüksi fakt, et sa oled praegu elus, olgu sulle tõenduseks, et sind armastatakse... suhteliselt hale tegelikult. mina asendaksin "et sind armastatakse" sõnadega "et sind on armastatud" kui mitte keski muu, siis sinu ema. või isa. või vanaema. või mingi tädi, kes hoolis sust niipalju et ei lasknud imikuna teise ilma minna. või siis ei vabanenud sinust juba enne su sündi. jah, niipalju armastust su lihasel emal su vastu oli. või hoolimatust enda suhtes. või lootust, et teda hakatakse kunagi armastama. olgu see lootus siis nii hanejalgadel kui tahes.

mina aga tean, et mind armastatakse. praegu. ma tean seda, sest ta istus mu juures, kui ma olin absoluutne miinus. nii füüsiselt kui emotsionaalselt. ta oli kohal, hoidis kätt, istus kõrval, aitas mind august välja ega jooksnud ka siis minema, kui mul parem hakkas. see on armastuse kõrgem tase - hoolimine. jah, ma olen tänulik ja õnnelik, et mul ta olemas on. ja mina temal.

mul tuli meelde üks paralleel. kui mind lohutati minu absoluutses miinuses sõnadega: vähemalt TOIMUS midagi. vähemalt saad järgmiseks korraks kindluse ja teadmise, et sa oled võimeline rasestuma.
see on sama hea, kui lohutada inimest, kes on kaotanud armastatu (kas siis teisele inimesele, või surmale, või on lihtsalt elu teie teed julmalt lahku viinud) sõnadega - aga sa vähemalt OLED TUNDNUD armastust. mõtle - mõni pole sedagi saanud.
sest teate - tol hetkel kui oled kaotanud viimase lootuse, et kõik võiks hästi olla, on tegelikult kõik halvasti. absoluutselt kõik. absoluutselt halvasti. ja ei lohuta see et kellelgi on veel halvemini või et kunagi saab kõik korda. sest tol hetkel ei ole tulevikku. ei ole tulevikku ega kaugemat maailma kui mõni meeter. ja neile meetritele ei mahu rohkem ega suuremaid ebaõnnestumisi kui sinu oma. selle kohta vist öeldakse - oma särk on ihule lähemal. või mõnda muud taolist labasust.

sestap - kallistagem. sest nendel hetkeldel pole mitte midagi rohkem tähtsamat kui olemas olemine. teada andmine ja teadmine, et inimest ei jäeta maha ega hooletusse tema ebaõnnestumiste pärast. teadmine, et maailmas on vähemalt üks inimene kes sind armastab. kes sinust hoolib. sind sellisena nagu sa oled. kõigi oma vooruste ja puudustega. ja mitte ainult seepärast, et sa oled pärit tema üsast või tema sinu omast. vaid seepärast, et talle meeldib su kulmukaar, su käed, sinu mõtted, ta peab sind ainulaadseks ja tahab olla sinuga koos. ta armastab sind naerma panna ja ootab et vastaksid samaga. sama hoolimise ja armastusega.