Ülle Kaljuste poolt esitatud naine ja tema alter egona tunduv hirmutis Laine Mägi panid läbi naeru mõtlema elu "igavikuliste probleemide üle". Oi, kuidas on igal naisel võimalik samastuda... Praegu mõlguvad meeles paar detaili. esimene oli punase mantlikese ja punase mütsikese lugu. naine teadis täpselt, et oli oma ema surmapäeval ema poolt ostetud uues mustade nööpidega punases sametmantlis, hirmutis aga väitis vastupidist. väitis, et ta on nii matli kui mütsi välja mõelnud, mustad nööbid sinnaotsa. "jäta mulle minu detailid!" röögatas naine, enne kui oma tädi käest selgitust päris.
tegelikult on igas meist omad mälestused. enda mälestused neist asjadest nii nagu mina ise neid nägin. need ei pruugi kattuda samas sündmuses osalenute mälestustega, samas ei pruugi nad olla ju täiesti valed. nad on lihtsalt hetked läbi isikliku prisma. just isiklik prisma on see, mis teeb elu huvitavaks. iga üksiku elu erinevaks. isesuguseks. huvitavaks. kui oleks vaid mahti ja aega seda kuulata/näha/lugeda/tunda.
teine detail, mis kummitama jäi, oli mehe viimased sõnad naisele. mees pakkus - kunagi sa tahtsid shampust, kui surm tulemas. las ma toon sulle shampust, mul kapis on... naine vastu - jah, neist kõrgetest klaasidest palun. mees hakkab juba shampuse järgi minema kui pöördub tagasi - ega sa, kallis, ei tea, kus need olla võiksid?
samas, on muidugi ilus, et nende eelviimane jutuajamine ei jäänud viimaseks - siis mees tigedalt, uksi prõmmides, lavalt lahkus. kuid ahhaa elamus - kõik mehed on sarnased - jäi lehvides kummitama.
nii et jah - soovitan soojalt - saate naerda ja mõtelda:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar