koolist ja vägivallast

ma vaatasin ükskord filmi Klass. ma tean inimesi, kes ei ole suutnud seda lõpuni vaadata. ma ise võtsin hoogu nädalaid, et mitte öelda kuukest paar. film istus riiulil, aega isegi mõnikord oli, aga vot tuju mitte. siis ükskpäev võtsin filmi kätte ja otsustasin läbi vaadata.
ei, ma ei arva, et tegu oleks ülevõimendatud fantaasiaga. näen ju minagi lahtiste silmadega ringi jalutades vägivalda. nii et täiesti võib olla, et kusagil toimub midagi sellist. või veelgi hullemat.
film oli naturalistlik ja suhtkoht kole. jah, võib öelda et hästi tehtud, sest teist korda seda vaadata ei taha. eluline. elu, tegelikult, on ka kole. kui lubada endal NÄHA. aga tihti me ei luba. sest see teeb haiget.

lugesin õhtul Nirti ja Kati arvamusi... ei hakanud sealsetes kommentaariruumides omi mõtteid laiemalt seletama, sest enamus on ju juba ära öeldud. teemad lähevad laiali ja suht-koht isiklikuks. nagu alati.

muide, meil tuli täna(eile küll tegelikult) trükikojast üks tore raamat - Sõdadeta tulevik kuigi sealne naivistliku ilmaparandaja maailmavaade hakkas mulle mitmest-setmest otsast vastu (jah-haa, lubasin vist kellelegi, et peame ühe blogisõja sel teemal ;) ), on tegu siiski ühe nägemusega võimalikust vägivallatust tulevikust. võimalik, et sealt leiab mõne vastuse mõnele küsimusele... kui ma olen sellest läbi suutnud närida, luban, kirjutan pikemalt.

tegelikult mind painab, vaevab tunne et ma olen võimetu. ma olen võimetu tegema midagi, mis säästaks minu last vägivalla eest. koolivägivalla eest. jah, koolivahetus on vist hetkel ainuke, mis konkreetse juhtumi korral aitab. aga. see ei tohiks olla nii, et vägivalla all kannataja peab eemale jooksma. vägivallaakt kui tegu peaks olema täiskasvanud inimeste luubi all. iga konkreetne tegu tuleks läbi vaagida oma ala professionaalide poolt. jah, te ütlete - kuskohast õpetajal, sots-töötajal, lapsevanemal see aeg, see ressurss selle mahuka töö tegemiseks. ja nagu nirti sedastas, puudub paljudel ka tahe. tahe tähele panna. ja kui sina lähed ja ütled - vaadake, minu arvates minu last kiusatakse selles koolis. ega siis ei muutu midagi. sina, kannataja, pead olema see, kes võtab kokku oma jaksu, oma oskused, et sellest jamast iseennast ja oma last võimalikult terve nahaga välja tuua.

ma kardan. kardan veel koolis käiva poja pärast, kuigi juba vähem kui möödunud aastate jooksul. aga kardan ka nende pisikeste jõngmannide pärast, kes alles lasteaeda minemas.

vägivallast veel. kui räägitakse koolivägivallast, siis reeglina esmalt ikka õpilaste omavahelisest kemplemisest ja võimutsemisest. ja alles seejärel tuuakse välja ka õpetajate vägivallast õpilaste vastu. ja sellele väitele järgneb alati laviin (või vähemalt mõni) õpetajate kommentaare, et TEGELIKULT kiusavad õpilased ju õpetajaid ka. sest miks muidu õpetajatest puudus on, eksole - keegi ei taha kiuslike nagamannidega tegemist teha. mind alati hämmastab selline suhtumine. küsimus kerkib - kes? kes on siis klassis nö peremees? kes hoiab olukorda nn oma käpa all? pahad, kiuslikud õpilased? kes on saanud aastatepikku haridust selleks, et ohjata paari-kolmekümnepealist inimkarja? huvitav küll, mida nad seal TPÜs õpetavad?
et õpetajate vägivallast laste kallal. ma mäletan seda vägivallaliiki oma kooliajast. tegelikult mäletan räägitavat - et see õpetaja annab vastu näppe, kui järelaitamise tunnis aru ei saa, ja et teine õpetaja on seda ja seda löönud... minu vastu oli ühel õpetajal pigem mingi vaimne vimm. noris ja noris, kuni suvetööle jäin. juudap' oli mingi kiiksuga meeldivussuhe...
ma tean oma lapse pealt - mõne õpetajaga saab ta hästi läbi, aga mõni õpetaja on ta nö patuseks valinud. "lihtsalt lambist paneb kahtesid" on väljend. jah, ma tean, et kui teismesise jutust poolt usud, saad poolega petta. aga see veerandikegi on ka üsna suur osa. pealegi kinnitavad tema juttu ka teised, kel ei peaks olema huvi "lambist valetada".

kommentaariruumidest jäid mind kummitama üks seik...
tähtis on koostöö lapsevanemate ja kooli vahel - minu praktika küll näitab, et kui õpetaja tahab koostööd teha, siis ei leia ta kontakti lapsevanemaga ja kui lapsevanem tahab koostööd teha, siis ei leia ta kooli, kes oleks valmis koostööks. just kooli kui tervikut, sest kui sots töötaja räägib üht juttu, klassijuhataja teist, dire aga hoopis kolmandat, pole tegu kooliga, millisega saaks asju ajada. jah, ma tean, kõige parem on hoida end tagaplaanile. ka probleemse lapse vanemana. sest nii kui sa lähed midagi "muutma", "parandama", "selgitama", "seletusi nõutama" keeratakse su selgitused, arvamused ja ettepanekud pea peale ja sa muutud "päinakaks" kes üle päeva kooli vahet tammub ja kasu asemel aina kahju külvab.

et mida siis teha???
muuta kogukonda? kuidas?
et lapsevanem TEAKS mida ta jõnglane koolis teeb. ja lisaks sellele et teab, ka vajadusel sekkuda oskaks oleks vaja ju koolitusi. koolitusi probleemsete laste vanematele. et seletada võimalusi, võimalusi lahendada kitsaskohti elus. sest tegelikult, kui pedagoogiks õpetatakse, siis lapsevanemaks ei õpeta keegi.
teiseks, täiustada pedagoogilist haritust. nõuda lastega tegelejatelt nendega ümberkäimise oskust ja võimet. jah, ma tean - kõike pole võimalik õppida ja kõik õpetajad ei viitsigi õppida, sest nemadki on vaid inimesed. aga kui ikka tulevad Pedast õpetajad, kes ulakamate poiste ette sattudes nendele alla jäävad, siis on viga mitte poistes, ega ka mitte poiste vanemates (või vähemalt mitte AINULT nendes tegurites) vaid ka õpetaja ettevalmistuses.

siinkohal võikski nagu oma jorina lõpetada, aga viskaks ikka ühe kivi veel.ja selle siis hoolimatute lapsevanemate kapsaaeda. või vähemalt ühe sellise isendi. kes oma lapsed eile mulle auto ette lükkas. jah, sõna otseses mõttes lükkas oma kaksikutekäru mulle mõnikümmend meetrit ristmikust eemal auto ette. minu pidurikrigina ja signaali peale tõmbas ta pea õlgade vahele ja uimerdas ise kärule järgi. saate aru?! lihtsalt, lambist astub keset teed, endal toredad aastat poolteist-kaks vanad kaksikud kärus. kurat! oleks tahtnud kisada temaga. oleks tahtnud politseisse anda, narko ja alkotesti tegema saata. aga ei. ma ei teinud seda, ma ei astunud isegi autost välja. sest ma olen samasugune nagu kõik teised - pistan pea liiva alla ega võta ette midagi radikaalsemat kui omaenda naba imetlemine.