Duhm

ehk vastuseks metsatagusele.
ma ei ole siiamaani kõnealust raamatut suutnud läbi lugeda. ja küllap ta minust jääbki. Lihtsalt, mind kohutavalt ärritab, kui mingit teost, mõtteviisi , või muud asja üritatakse jumaluseks teha. liialt idealiseerida. maailm on kirju, kogu oma vastanditega. maailmast ei saa ühte poolust (konkreetsel juhul siis vägivalda) ära võtta ja öelda, et siis on elu terviklik.
mul kumiseb "Sõjata tulevikuga" seoses peas Ita Everi esitatud viisijupp nukitsamehes - ...halvata ei ole head /.../ võib-olla halb on hoopis hea... usun, et kuniks inimesed seletavad mõisteid läbi vastandite (armastus/vihkamine; rahu/sõda; sõber/vaenlane) ei ole meil lootustki vägivallata maailma näha. me lihtsalt ei oska elada ilma selleta. me ei oska seletada oma seisukohti ilma vastandeid kasutamata. ja ma usun, et hää see on. sest mõtelge, kui te pole viha tundnud, kas oskaksite siis armastust tunda?

teine mõttejupp, mis mul seoses vägivallatu tulevikuga meeles loksub, on et inimestele on loomuomane soov muuta teisi inimesi endasarnaseks. (ma ei mäleta, mis raamatust ma seda lugesin, arvatavasti mõni meie kirjastuse veel ilmumata teos) rõhk sõnal loomuomane. ma usun, et justnimelt selle loomuomase soovi pärast peetakse sõdu. mitte vihast, hirmust, häbist, kellegi/millegi kaitseks.
inimesed käituvad just nii nagu nad käituvad, ja kui meile on vastuvõetamatu osade inimeste käitumine, siis meie esimene soov on, et ta oleks meiesarnane - "miks naine pole loodud nagu mees"-õhkas ju Shakespeare-gi. rääkimata igiammustest "noorus on hukas" deklaratsioonidest. ja seniks, kuni meil on olemas loomuomane soov muuta teisi endasarnasteks, ei lõpe sõjad, ei vägivald.

nii et kõik sellised püüdlused ehitada (tuhandeaastast) rahuriiki võib juba ette kanda ulme või siis küündimatu nihilismi valdkonda.
tundub, et autor tahab ehitada uut "maailmakorda". ta tundub sõdivat (sõnades küll, aga siiski sõdivat - irooniline, kas pole;)) kristluse vastu, vihjates et
Inimesed kaotasid Maal kodu siis, kui mõne tuhande aasta eest suur tapatöö algas.
tundub, et praegune, üks maailmas levinuimaid religioone kõigi oma võrsetega on süüdi vägivalla tekkes, samas ühes oma "põhiteesidest" väidab ta, et
Uue vägivallatu elukoodi põhiinformatsioon peitub kogukonna, tõe, usalduse, armastuse, Erose ja religiooni sees.
teesi seletuskirjast lugesin mina oma võhiklikkusega välja, et religioon on seni hää, kuni teda pakutakse vägivallakolletes, abina hädas inimestele, kes sellest tröösti leiavad. ma ei ole religioonist ülepea väga vaimustuses, mul tekitab vaid hirmu mõte kogu ajupesust, mis aastatuhandete jooksul tehtud on. ja seesinande duhm kogu oma inimkatsetega tundub soovivat sama teha.
tsitaat:
Meil on vaja uusi ühiskondlikke struktuure, mis võimaldavad ühineda kindlal tõel, kindlal usaldusel ja seksuaalsel jõul täielikult teiste eluvaldkondadega ning püsivad lähedussuhetel ja kindlal koostööl loodusjõududega.
kindel tõde? kindel usaldus? lubage naerda. ei ole olemas kõikehõlmavat tõde. ei ole. vähemalt mitte sellises maailmas, kus inimesed on erinevad. sest inimesed näevad asju erinevalt, tunnetavad erinevalt ja usuvad erinevalt. ja kuniks inimeste loomuomane soov teisi inimesi endasarnasteks muuta pole täitunud jääb maailm endiseks - kirjuks, duaalseks, vastandlikuks. ja mina, egoistlikult, naudin seda maailma.

jah, ma ütlen veelkord - ma pole seda raamatut läbi lugenud ja praeguste kavatsuste kohaselt ei loe ka. sest. mul ei ole seda vaja. sest. mina ei hakka maailma muutma. mina suudan muuta vaid iseennast ja ainult iseennast. minu maailmamuutmise ajad said mõned aastad tagasi otsa. sest. minu sinisilmsus sai otsa. ning. te võite minu käesoleva postituse ilusasti maha kanda ja vee peale tõmmata justnimelt seepärast, et ma pole raamatus kaugemale jõudnud kui 30lk.