perekonnast traditsioonilises võtmes

ehk eilse HotDok i ja ühe foorumivestluse ainetel. mõtted alles toored, aga kirjutaks siia üles, vaataks, kas ja kuidas nad siis ise laagerduvad.
eilse päeva (õigemini küll õhtupooliku) küsimus on olnud - milline on lapsele sobiv pere. kas sobib üksikema emaks? või siis üksikisa? aga kui tegu on lapsendamisega? aga kui üksikemal pole tahtmist issisid otsida?
kas sobib variant kaks ema üks laps? või kaks ema üks isa? või, miks ka mitte - kaks isa? ja kui õnnestub hea juhuse, sõprade abil või meditsiinilisel kaasabil saada nö ebatraditsiooniliseks pereks, siis kui kaugel on abiellumisluba gay-ja lesbipaaridele? kui tolerantne on maailm meie ümber?

etv-s linastunud filmis, mida metsatagune kommenteerida võttis (ja minul on see nüüd siis vidios ;)), oli isa, kes tahtis rohkem ja rohkem osa saada lapse kasvamisest. juba naise raseduse ajal oli ta juures. naistele oleks vist kordi lihtsam olnud kasutada anonüümset doonorit. aga miski (imelik?) kiiks sundis neid valima lihast ja luust mehe isakujuks. "kuna laps nii kui nii hakkab mingil perioodil oma elust teada tahtma oma bioloogilist põlvnevust".
et kui kaugel on see arusaam/lootus mõistest "traditsionaalne perekond"?.
kas laps vajab isa+ ema + mõned tädid-onud-vanavanemad? või piisab talle täiskasvanust või paarist? kuidas vaatavad (lasteaia-/kooli-)lapsed selliseid lapsi? ja julmim teema (minu kogemuste järgi) kuidas suhtuvad sellistesse lastesse pedagoogid? kõigepealt lasteaias ja siis koolis?

kui traditsiooniline on mu enda pere? kõigepealt siis lapse isast lahutet ja uuesti abiellunud? mulle võib küll tunduda, et praegusel vabamõtlemise ajastul, kus levinud on pigem vabaabielu kui paberitega abielu (vt ka mõistet paberitega hull:D:D), et minu pere on vägagi traditsionaalne - ikkagi isa, ema, kasuisa, vanaema, vanaisa, mõned tädid-onud, mõned tädi-onulapsed = suguvõsa missugune!. aga tegelikult? ma ju tean ainult mingit kitsast segmenti ühiskonnast. lõppeks - minu tutvuskonna põhjal ei oleks me iial euroliitu astunud... et siis - äkki on traditsiooniline peremudel ikka veel ema ja isa, kes on omavahel seaduslikult abielus ja on saanud oma armastuse viljana lapse või mõne. ning lisaks on neil tugev sotsiaalne tugivõrgustik - vanavanemad ja tädid-onud???

minu pere-elu ebatraditsionaalsemaid nüansse on muidugi pisike B. usutavasti on palju kinni minu peas (niisamamoodi nagu on palju kinni gay-lesbivanemate peas) ja mõtlemises. AGA. aga 100% neist inimestest, kes näevad meid kalli kaasa ja tibuga tänaval jalutamas, ostukeskuses shoppamas vmt ei oska aimatagi kes me lapsele oleme. käin laste mänguväljakul praktiliselt ja karmilt väljendades ju ema mängimas!? ses mõttes, et mul ei ole ju silti rinnas, et kuulge. ma olen sellele lapsele TÄDI, mitte ema. ja kui nad seda ka teaksid-kuuleksid. oi seda uudishimu - aga kus emme on? viimatine mänguväljakututvus kulmineerus minu jaoks vestlusega rinnaga toitmisest. sest aastaste laste vanemate seas on ju aktuaalne teema - kunas võõrutasite, kaua oli ka piima jne jne. pluss kõik lasteaia teemad. need teemad on kõik pisut valusad. minu jaoks. sest ma olen nad valusaks mõtelnud. just. teemasid ja jutuajamisi saab ka kergemaks mõtelda.

hotdok-ist lipsas üsna põgusalt läbi gay-isa teema. sealmaal on miskid tugigrupid, näidati mingeid voldikuid, mainiti lepinguid surrogaatemadega... muidugi, kõigi kolme vahel oli sõlmitud ka leping. mis minu arvates on üsna jabur - ei sõlmi ju naine mehega lapse saamisel või veel vähem, selle planeerimisel, miskit lepingut??!! aga juudap' on sellistes situatsioonides seda vaja. ja OK tõsi ta on - peale abielulahutust käiakse tavaliselt kohtuvahet,et vanemlikud õigused-kohustused paika panna ja meilgi on kuulda olnud abielueelsete lepingute teema. aga ikkagi. leping, mille eesmärgiks on lapse kasvatamine!? leping, mille subjektiks on (veel eostamata) laps? oeh, kuidagi õõvastav. aa, muidugi. IVF paberites on ka üks leping. leping, mis määrab embrüote staatust ja saatust, kui neid kohe ei siirdata. ja muidugi, ärgem unustagem asja nagu on embrüokaitse seadus->

siis veel üks teema - lapsendatud lapsed. kas te teate, kes teie tutvuskonnas on lapse lapsendanud, kes aga ise sünnitanud? arvate, et ega neid lapsendatud lapsi eriti ei olegi? mõtelge veel veidi... ülalpool mainitud foorumis ringi liikudes olen aru saanud, et erinevalt minu suurest lobasuust on inimesed vägagi kinnised. eriti sellistes aspektides, mis puudutavad tervist, lapse saamist, seksi jne. ja nii nagu ma olen aru saanud, siis 90% (vb ma liialdan, aga enamus kindlasti) lapsendatud lastest ei tea, et nad on lapsendatud. nende ümber sebitakse miski hämar vaikuseloor. et neid kaitsta. kelle eest?, julgeksin küsida? sest tõsi ta on - vähemalt teismeeas hakkab laps uurima oma juuri (mäletan endagi suguvõsauuringuid) ja kui see siis välja tuleb on ju juppi hullem.

ja siit hüppaks tagasi etteotsa - et kellel on õigus lapsendada? missugune on vääriline perekond lapsendamiseks? tean, st olen kuulnud, et lapsendamise teekond on pikk ja ogaline. jahhaa, hõigatakse küll välja, et eesti pered - võtke lastekodust laps, tehke heategu jne. aga ei anta ju! vähemasti mitte niisama lihtsalt. ei ole nii, et halloo - tahaksin kahe-kolmeaastast poisslast ja paari nädala või ok, paari kuu jooksul sulle ta leitakse. pikad on järjekorrad, vähe on nö vabasid lapsi. enamusel neist on olemas ema või isa või vanavanemad, kes pole nõus temast lõplikult loobuma. või kui ka on nõus siis on miski bürokraatlik jama ette tulnud, et laps jääb nö ootele. eestis ei valita perele/lapsevanemale last vaid valitakse lapsele perekonda. ja muidu OK ja "normidele vastav" perekond võib pikaks ajaks ootelisti jääda mingil (vähemalt nende arvates) jabural põhjusel (nt peres on peni).
ja veel - kui lapsendamisprotseduurid on kindlalt määratletud. on miskid määrused, eeskirjad selle kohta milline peab perekond olema. kui mitte kirjalikud, siis vähemalt kokkuleppelised eelistused. siis miks, oh miks, võivad nö loomulikumal teel lapsed tulla igaühe juurde? ka nende manu, kes lapse kasvatamisega hakkama ei saa?

võeh ja kui lõpetaks eilse filmi isa sõnadega:
perekond on ühiskonna nurgakivi.
et mida nimetatakse perekonnaks? kas perekonnaks olemine on määratud perekonnaseadusega? või millegi muuga? või piisab lihtsalt sisetundest? muide, see oli vist neljandas klassis, kui ma oma lapsele sellealast selgitustööd tegema pidin. et perekond ei ole isa + ema+laps. perekond võib olla ka vöörasisa+ ema + laps. see et isa on olemas ei tähenda veel, et ta perekonnas on. aga mida ütleb kahe ema laps neljandas klassis kõigi ees, kui teda tahvli ette vastama kutsutakse? kas ta julgeb rääkida tõtt? kas klassikaaslased ja õpetajad on valmis kuulama tõtt?