16. juuli 2007

tabu teema ja liiga palju pisaraid

Ehk sünkmust esmaspäev.
kõigile kes teavad, ja kes veel ei teadnud, siis siit saavad teada - täna on see päev mil ma nutsin. nutsin tundide kaupa krokodillipisaraid. nad lihtsalt tulid ja voolasid. õigemini voolavad siiamaani.
aga kõigest järjekorras.
kuna ma nii-kui-nii olen olnud suhteliselt avatud -enamus lähedasi ja osati ka suurem ring teavad, millest ma siin kirjutan, siis miks mitte kirjutada KÕIK hingelt. sest nii on kergem ja lõppeks - ehk ka pisike teraapianoot sees...

IVF - miks ja milleks.
kui paarike on koos elanud piisaval palju aastaid ja pole ära hoidnud laste saamist siis peetakse loomulikuks, et miskil hetkel sünnib uus ilmakodanik - kahe armastava inimese ihuvili. ja kui ei ole sündinud, siis imestavad kõik sugukondsed et miks - te ju ometi ei kavatse lahutada - miks teil VEEL lapsi pole? KAS JUBA kohevarsti saab? siis paarike naeratab ja kobiseb midagi vastu. reeglina midagi ebamäärast poliitilisest olukorrast või majanduslikust seisust.
aga tegelikult? Aga tegelikult võib paarikesel käsil olla juba kolmas katseklaasi-katse. nad neelavad alati pisaraid kui keski nii taktitu neilt "nii süütu" küsimuse küsib. vai hullu kui keegi julgeb päris lähedalt uurida ja ettegi heita - kas teist polegi asja??!!

sünkmust...

kuidas see käib? kogu protsess on suht aeganõudev - ei ole nii, et täna lähen arstile ja homme hakkan beebit ootama. ei ole. esimese visiidi tegime arstide manu enne jõule. sealt saime hunniku pabereid igasugusteks proovideks. ja kui proovid olid näiliselt korras saadeti laparoskoopilistele uuringutele. mis see on, saab lähemalt uurida siit-> või siit->
paaril opijärgselt päeval ei ole patsient tema ise. ta käib ringi ja ohib. sest valus on. siit, sealt ja kolmandastki kohast. siis lajatab tohter peaaegu tuimalt faktiga - ilma katseklaasi abita ei ole teil võimalik rasestuda. füüsilised vaevused üle elatud võib järgmiste sammude peale mõelda. ja mõtelda tuleb. otsustada, kas minna edasi või lüüa käega. minna edasi tähendab ka enda lootuste järjekordset üles utsitamist. sest kõik ei ole veel kadunud meditsiin on tänapäeval nii võimas, et umbsetest juhadest mööda hiilimine on kökimöki. ja nii sa lähed. edasi. ja loodad. ja kütad üles ka lähikondsete -kallite inimeste- lootused.

IVF - In vitro fertilisation
esimesel visiidil seletatakse millega tegu on. paarike saab kaasa hunniku pabereid - osa, mida tuleb täita, osa, mis tuleb allkirjastada, osa, mis on infoks. kuna on pisut ka maad uuritud, siis taob peas küsimus - milline on meie isiklik õnnestumis%. teada, et keskmine selline on 25-30%. meile lubati 40-50. tore. mõtlen mina. tass on pooleldi täis:)!
katseklaasi viljastamise katse algab reeglina hormoonide maha surumisega - selleks, et miskit kasvatada tekitatakse soodus pinnas. ja seda tehakse antibeebi pillidega - jah just, need, mida naised selleks tarbivad, et lapsi mitte saada. ma olen kuulnud ka miskit ninna lastavast spreyst ja miskit ühest süstist... aga mina tarbisin marveloni. esimesed paar nädalat olid okidok, aga siis hakkasin "ära keerama". ma võisin end iga tühise asja peale nii üles keerata, et endal oli imelik olla. lihtsalt käisin ja kräunusin kõigi ja kõige kallal.
teine etapp on folliikulite kasvatamine. vahepeal võtab tohter nimekirja ette ja vaatab, kunas tal mahti on protseduure teha. st kunas peaks olema see õnnelik päev, et miskid elualged sinusse istutatakse. sellest sõltub palju marveloni peab manustama ja millal saab järgmiste ravimitega alustada. vahepeale jääb paar-kolm-neli päeva, kunas võiks aset leida "teatud periood kuust". reeglina jääbki. kuigi üsna õrnalt. sest tegelikku munaraku valmimist ei toimu (meenutagem anatoomiatunde interneti vahenudsel näiteks siit-> või siit->). follikulite kasvatamiseks on abivahendiks reeglina kas Puregoni või Gonali süstid. jah. süstid. ja süstib kas patsient ise või tema abikaasa. muide see ei olegi nii võimatu, kui alguses tundub - süstlad on peenikese nõelaga ja kergelt käsitletavad, tuleb vaid teatud barjäär endas ületada...
siis mõne ajapärast lisandub ravum nimega Orgalutran. mille ülesandeks on muidugi tähtsaid rakukesi kasvatada. ja viimane suts tuleb teha Ovitrelle. see peaks olema ravum, mis küpsetab munarakud folliikulites parajaks.
muidugi loeb kohusetundlik patsient KÕIK juhendid läbi ja uurib ka kõrvalmõjusid. enda vaimse tervise huvides jätsin selle peale esimest ravimit tegemata. deklareerides, et ravimifirmad panevad ju KÕIK vähegi esinenud kõrvalmõjud kirja enda kindlustamiseks. tõenäosus, et miski minule halvasti mõjub, on imepisike.

edasi

edasi tulevad protseduurid. kui enda süstimisega oled hakkama saanud, ja arsti täiega usaldad, siis pole protseduurides iseenesest midagi hullu. peale selle et tulemuseks võib olla ikka üks suur ja ümmargune null. laparoskoopia üle elatud? või ehk mõni mandliop? punktsioon (lähem inf näiteks siit-> või siit->), mis tehakse samuti reeglina narkoosi all, on selle kõrval kukimuki. pool tunnikest und, siis silmad lahti ja maailm on endisel kohal. reeglina. peale punktsiooni saab arstilt ka selle teada mitu mis suuruses rakukest saadi. ja siis on paar päeva puhkust. ravimitest. tulvil ootust, lootust ja pöidlahoidmist. jaa. on küll kummastav mõelda, et meie, siin rannaveerel, peame piknikku. aga meie tuLevase lapsukese rakukesed elavad oma kummastavat elu kilomeetreid kaugemal. siis järgneb siirdamine - pool tunnikest ebamugavat asendit. tohtrite asjalikud käed asjatamas. oo.. jahhaa... ärge unustage täis põit... lootused, ootused jällegi küpsemas...
ja nüüd tuleb raskeim osa.

esmaspäev

Sa arvad, et oled elus paljutki näinud. et ei nuta löristades ja ulgudes enam mitte kunagi. et ei käi vesiste silmadega tänaval ringi. et ei sõida kunagi uduse pilguga. et ei varja nutetud silmi suurte mustade prillide taha. et ei joo end kurvastusest oimetuks. sa eksid.

tühi tass

kaks nädalat ootamist. igaõhtust progesteroni manustamist süsti või kuulikeste või siis geeli näol. lootmist. pöidlahoidmist. palvetamist. uskumist. ja veelkord lootmist.
see kõik sai täna hommikul otsa. lihtsalt hakkas "teatud periood kuust" - nii nagu naistel ikka. enne esimese õlle kulistamist tõttasin läbi laboratooriumist. ja vaid mõned tunnid hiljem sain teada tõe - minu sees ei kasva uut elu.

sünkmust esmaspäev

ja ülepea tundub täna et elul polegi midagi muud pakkuda peale õnnetuste (üks sell sõitis meile sirgel sõle striidil tagant sisse. hommikul, kui mu pilk veel selge oli), kehvapoolsete uudiste ja tabude teemade. neid teisi tabusid teemasid ja kehvi uudiseid ma ei räägi - need pole minu rääkida. aga neid oli. rohkem kui tavaliselt poole aastaga. aa... miisul oli opp. temast sai nüüd lõplikult ano. ja muidugi. kuidas ma unustasin??!! mul on PALJU VÄGA HÄID SÕPRU. kes aitavad õlut larpida end bolševikeks juua ja pöidlaid hoida. tänud teile selle eest et olemas olete ja vabandused kõigi ees, kellele tundub et lootusi on liialt petetud.



5 kommentaari:

  1. Anonüümne18/7/07 7:06 PM

    Lohu. Päriselt.
    A

    VastaKustuta
  2. Anonüümne19/7/07 6:35 PM

    Kallikene, ma pisardasin ka...ja mitte vähe ja see ähmane-udune pilk ja ...nii sama tunne oli...kallistan!Kui tulen, kas oleme bolševikud? Ja peabolševikule saarele peaks minema külla...veelkord niiiiii suured kallid!

    VastaKustuta
  3. Anonüümne19/7/07 10:55 PM

    Kui see kõik sinuga juhtus, siis kes on see tibu, keda ikka pildistad siia? Ei olegi sinu laps? Aga muidu jah -- hästi ebaõiglane on elu!

    VastaKustuta
  4. anonüümsele - tibu loost kirjutasin eelmise aasta aprillis pisut. vt näiteks posti selgitusi...

    ja muide, juhtus... see kõik on pikk ja vaevaline protsess, mida päevast päeva eestis sajad naised kogevad (Eestis on neli kliinikut kus tegeldakse katseklaasitibudega). sest tõesti - õnnestumisprotsent on ju suhteliselt väike - 25-30% see tähendab, et üle 70% naistest ei jää tibuootele esimese katsega. suurel osal õnnestub see esimese mõne katsega, sõritsa kusagil netis pajatas, et tema rekord on 11. katsel rasestunud naine.

    kuriämm - muidugi. bolševikuks! niipea kui mahti saan...

    ja A ning teised kõik - tähh.

    VastaKustuta
  5. ma käisin just soomes, kus pere oli sama mure küüsis, kuni lõpuks avastati et naisel on liiga paksud seinad, et sealt üldse miski läbi poeks, siis tehti süstlaga augud ja voilaaa.. kaksikud ;)

    hoian pöidlaid, et ikka õnnestuks ;)

    VastaKustuta