selgitus (peaaegu) isiklikust elust

võimalik, et neid kalleid lugejaid on veel, kes pole aru saanud, mis tibuga ma siin jändan. kas sain ise, lapsendasin, või mis toimub.(peaaegu perelised peaaegu muutusted)
et nagu sain lapse ja nagu ei saanud ka, samas nii pisike, et selline peaks ema juures olema.

lähematele inimestele olen püüdnud nii hästi kui oskan ja tean seletada, eks püüan siin ka - ehk saab endalegi selgemaks positsioon ja olukord, kus ma olen koos tibu birgitaga.

elas-oli kord naine, kes polnud täiesti terve, vaimses plaanis. siis elas-oli kord ka mees, kes muidu toreda mehena lihtsalt aega kui sellist ei tunnistanud, pisut ehk hoolimatu ka, aga muidu tore ja sõbralik ning edukaski tundus olevat. said nemad kahe peale lapse. läks mööda kuukene, peale lapse sündi, kui sedagi, kui naisel lõid elulained üle pea, sünnitusjärgne deprekas peale kauba ja laps, kes oli nagu üle viidi naise sõbranna juurde. paariks-kolmeks päevaks. paarist-kolmest päevast sai paar-kolm kuud. seesama sõbranna, nimetagem teda Piretiks, on ka minu sõbrants.
Piretil jällegi tekkisid füüsilises plaanis probleemid, mis vajasid rohkem tähelepanu. lisaks leidis Pireti kaasa sobiva tööotsa Soomes.
Õnneks olid vahepeal lapse isal tekkinud mõningadki kohusetunde laadsed tunded (võimalik, et ka kõik muud tunded, mis isaduse juurde käivad - pole uurinud, eks paistab) lapse vastu. ning ta võttis päevaks - paariks lapse enda hoole alla.
Siis aga - äri tahab ajamist ja tööd tegemist - leidis ta Pireti soovitusel minu üles. Nüüd siis (viimased kaks nädalat vähemalt) on nii, et tibu on nädala sees meil, minu hoida nii ööd kui päevad, nädalalõpus aga issi juures.



vat selline lugu. nii et minu peres on hetkel üks tore ja kallis teismeline poiss, kallis mees, kamaluga koduloomi ja -kalasid ning tööpäeviti ja -öösiti viiekuune tibu.
mis edasi saab, ärge küsige. ma ei tea. eks paistab... kindlasti olen ma pisikesele toeks nii kaua kui saab ja peab.

ma olen vahel, täiesti kogemata, juhtunud nägema mehhiko seepe. aga pole elus arvanud, et midagi sellist ka päriselt aset leida võiks. siin, avalikus ruumis, muidugi kõike viimseni lahti ei kirjuta, aga uskuge mind (ma ise poleks pool aastat tagasi küll uskunud)- elu on vahest palju hullem kui seepidest näha võite. kahjuks.