Epust, Dakist ja muust

tehtud!
tükk tükk aega kahtlesin ja mõtisklesin teemal, et minna-mitteminna. edaspidi tean - eilähe. lapsega täiskasvanute üritustel kooserdada pole ikka õige asi. et pisike paskaak kogu üritust tuksi ei keeraks /loe - kogu tähelepanu peaosalejatelt endale ei haaraks/ tuleb tasa nurkas passimiseks kasutada kõiksugu võtteid alates lihtlabasest "tuti-plutist" kuni käeulatuses olevate asjadega (seekord siis viinamarjade ja maasikatega) suu kinni toppimiseni.

vähe sain osa esitlusest kui sellisest. aga mis meelde jäi oli daki mõttekäik mis oli umbes selline:
raamatu tegemise käigus sai loetud oma blogi ca kolmkümmend korda. ja endast sai siiber - nii palju valu, nii palju ilu, liiga palju emotsioone. nüüd ei kirjutaks paljusid asju selliselt. oleks palju vaoshoitum.
pärast läbivihma kojujõudmist tuli meelde, mida see repliik mulle meelde tuletas. (nt vannituppa mõeldud) lähedaltvaatamise peeglit. õnneks sellist meie kodus (veel) ei ole. küll aga sai sihanseid nillitud vannipoodidest hiljutiste shoppamiste käigus. liiga palju iseennast, liiga lähedalt. juhtusin sellesse vaatama - kõik poorid olid näha, väikseimadki vinnikesed ja karvakesed - föök. ilmselgelt LIIGA PALJU iseennast. liiga lähedalt.