mõtted põlv(e )konna( )st

põlvkond nagu iga teinegi, mis meil viga peaks olema???

nimetage mind tähenärijaks, aga põlvkond - mida see tähendab? seekord on kirjutatud 30 +/-; millegipärast on mulle jäänud mulje, et põlvkond on ca paarkümmend aastat. et korraga ema-vanuste-põlvkond (praegused 20sed -40a aastat mõned siia-sinna), tütred- noorim põlv 0-20, siis on veel vanaemad(40-60) ja hääl juhul ka vana-vanaemad(60-80). nii et siis ca 4-5 põlve elavad korraga.
seega patsatavad 30+- ühte punti 20+ga ja -40stega....

aga mitte tähte ei taht ma närida... teemaks siis 30 + mõni aasta ja meie (lapse)põlvest ja murranguajast eestimaa pinnal...
minu lapsepõlv, ehk mida MINA mäletan. muide, mäletamine ja mälestused vääriksid eraldi megapikka mõtisklust...

beebi-iga muidugi ei mäleta.

eelkooliiga. oli mõnus aeg. vähemalt ühel talvel oli nii palju lund et ulatas kuuriräästani. lumes mürada oli lahe, tegime liblikaid ja "traktorijälgi" lumele. alati pühkis vanaisa luuaga lund maha enne kui meid kojast tuppa lubas. olid mõned naabriplikad ja -poisid, kellega sai mängitud. kiik pirnipuu varjus. õunapuuaed ja maasikapeenar. naabriaias selgeks õpitud "R"-täht, naabritädi, kes keelas mul aia otsas kõlkuda, trepiesised naabrilastega peetud "rokipeod" (õigustöelda olid need omalaadsed, muusikata, karaokepeaod) "kikilipsu" ja "emme, näe vaata, ämblik"-kuga. üks ja sama kummitav unenägu - halli hundiga kasvuhoone taga, üle kraaviperve mind piilumas, unenägu lõppes peaaegu alati mingist torust valguse poole ronimisega. põdur vanaema, kes mulle alati piima-saia pudi söötis ja aabitsast tähti õppima sundis. õhk, mis vihises kõrvus kui tormasin ühest toast teise, tõrelus, mida kuulsin seejärel vanaisa suust - vanaema on haige, ära jookse nagu metsaline. peeglilaud vanaema lõhnaõliga, miskid pildid kunagisesest leningradis käigust, või olid need pariisi-pildid... vits mis ootas seinakella peal korda kui ma nooremale õele julgesin haiget teha. beebivoodi, millest välja pugedes astusin terava auto otsa... mesilane, kes tagaõues mind nõelas... õeraasuke, kes oli nii väeti ja kelle peale ma pisut kadedustki tundsin... saun, kuhu tuli üle õue joosta, ka läbi lume, kui meid just ema-isa sülesei toodud-viidud, isa komandeeringud, ema murelik nägu ja piikad-pikad käed, kui ta kotte tassis... vanaisa kiiktool... kuivavad silgud ja lestad... viinamarjaväät ja suur- suur elupuu..., millest vanaisa naabruskonnale istikuid aretas. takkajärgi tundes on mul ropul kombel kahju, et seda kõike pole saanud oma lapsele pakkuda.

algkooliajast mäletan maiparaade, käisime seal oktoobrilastena. ja seda et peale paraadi oli poes keeduvorsti ja maksavorsti müüa, lesta ka, aga viimast kalapoes. mäletan sarvesaia - 6 kopkat tükk, suurt kollast kolmekopikalist, mida sai panna äratuskella patarei ja vedru vahele, et kell ikka korralikult käiks... koolijäätist, müüdi vist 12 kopka eest. polnud midagi paremat sarvesaiast kui selle vahele oli määritud maksavorsti... a, oli küll... koolijäätis. kahju,et sarvesaiu enam selliseid ei ole:( jäätisest.... ükskord, vahetunni ajal jäi mul puudu kaks kopikat ja putkamüüja (shet, juba siis olid putkad????, või veab mu mälestus mind alt?) andis mulle laenuks - väikelinna verk, eks tema teadis minu vanemaid või vähemalt mõnda, kes teadis minu vanemaid... keksu põhikooli ees, enne kolmandat klassi. tindipotti, millest esimesed klassid tuli ammutada tinti kirjutamiseks, ulakas klassivend, tänu kellele ükspäev ma sinise peaga pidin koju minema... kuivatuspaberid vihikute vahel.... vene keele tunnid. alates teisest klassist. meeletu piin tuupimisega - vene keel ja korrutstabel olid kõige probleemsemad... olid laulu- ja tantsupeod. kui teises (?) klassis laulupeolisi valiti praagiti mind välja - no ei pea viisi , noh. aastake hiljem oli tantsupiduliste ettevalmistusaeg. sai pikalt proove tehtud. kohalikul tantsupeol isegi üles astutud. sellest tantsust õppisin ma kindlalt selgeks parema ja vasema käe:D ('tule' -parem käsi üles- 'minu' -vasem käsi üles 'tuulte randa...' edasisi liigutusi ma enam ei mäleta, a küllap oli miski paremale kaks-kolmsammu v vasemale...) . must ja valge koer... esimesed suured sõbrad... esimesed kolmed... esimesed valed...
üks kaklus (jaa, ka meie klassis oli koolivägivald, kuid ilmselt oli see lihtsalt "müramine") on eriti meelde jäänud. siis tõukasin endast "nii palju suurema poisi" pikali... esimene koolipäev muidugi ja esimene klassijuhataja. õpetaja suurna. pikkade-pikkade juustega. vahel läksid paaril-kolmel lapsel sõnad tunnis sega ja üteldi "õpetaja" asemel "ema".. ta oli väga meelitatud sellest... pioneeriks astumine... oi, see oli uhke värk. aga vat, millest aru ei saa, sellest lihtsalt ei saa. pidi oktoobrilapse märki kandma, siis kandsime, pidi kaelarätti triikima, siis triigime ja punkt. kes tahab ütleb massipsühhoos selle kohta, kes tahab, "karjainstinkt" mina ütleks ellujäämiseks vajalik harjumus olla teiste inimeste sarnane. vanavanemate surm paariaastase vahega oli kusagil minu 9-11 eluaasta paiku...

põhikooli astudes tuli koolivahetus (Põhikooli kolmandast klassist Keskkooli neljandasse), koduvahetus (oma majast kõigi mugavustega korterisse) . mitte et teine kool või teine elamispind oleks millegi poolest HALVEM või PAREM olnud, ta oli lihtsalt teistsugune. mitte enam nii turvaline, mitte enam nii oma. mitte enam nii tuttav... juurte lahtirebimise valus aeg.
mäletan, kuidas korteris saime õega omaette toa. lugesime õhtuti "porgandeid" seinal - st varje, mis tekivad pimedas toas, kui mõned meetrid eemal auto mööda sõidab. pikad õhtutunnid, kui unistasime tulevasest elust (ikka teemal - mina võtan kullassepa endale meheks, aga sina kellassepa, siis on olemas nii kuld kui ka kellad... jne jne). ema keedetud mannapudru maitset mäletan. ja seda kuidas keegi sõbrannadest ei saanud aru, kuidas me sellist asja süüa võime. leopold ja sõbrad.... ja siis... "tütarlapsest sirgub naine" teemad. noorima õe sünd... uued sõbrantsid, vene keele hümni eest kuus kahte. ja siis selle järgivastamine. mäletan, kui poodi tulid arbuusid - imeloomad. vedisin ükspäev noorima õega jalutuskäiku tehes poest ca 10kilose arbuusi koju. ikka ühe käsivarrel arbuus ja teisel istus pisiõde. sest temagi oli pikast jalutuskäigust väsinud... koolitundidest ma eritiei mäleta. miskil hetkel taheti klass pooleks lüüa. vist löödi ka. meil vedas - jäime paari lähima sõbrantsiga kokku. koolis olid "tsiviilõppused", tehti riidest ja filmilindist tolmumaske, nendega jooksime koolitunnist sööklasse, "varju". mõned aastad hiljem oli tsiviilõppuste raames püssiplõgistamine (kokku-lahti) ja täpsuslaskmine. mäletan, et sain huupi tulistades märklauale pihta, üsna keskele, aga see oli vale märklaud olnud.... ohh ja rividrill... keskkoolis asendus tsiviilõpe sujuvalt masinakirjaga - minu jaoks ühed igavad kõik ja deklareerisin, et "pimekirja ei lähe mul MITTE KUNAGI vaja!!!" lugesin "tarantel"it ja jule verne'i, a.dumas't ning igatsesin olla peategelastega ühes ajas. mõtlesin - kõik oluline on ära olnud. MINA ei ole saanud selles kõiges osaleda. maailm on IGAV!!
kevadised sinilillejahid. esimene armumine...
ma olen sellest lennust, kes sai teisena kuuesena kooli minna (eksperimentaalklass, teist aastat) ja kes lõpetas 8klassilise (pluss esimene, eksperimentaalaasta) põhikooli ja astus supsti üle üheksandast, et minna kolmeks aastaks keskkooli...

mis sel ajal eestisd ja Nliidus toimus? allikas vikipeedia-
1986, minu seitsmendasse klassi astumise aasta

• 26. aprill – plahvatas reaktor Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiablokis (Tšernobõli katastroof)
• poliitiliselt tundub, vähemalt vikipeedia andmeil, et kuni 1986. aastani on eestis vesi õite tasane...

1987, põhikooli viimane aasta-

• 3. aprill – Tartu üliõpilaste aulakoosolek fosforiidikaevanduste rajamise vastu
  
• 26. september – ajalehes ilmus artikkel ettepanekuga viia Eesti täielikult territoriaalsele isemajandamisele.

"minu õrn teismeiga" pulbitses palju isiklikemate teemade ümber. Tšernobõli ma mäletan. mäletan hirmu, mis oli vanemate inimeste silmis, mäletan tunnet, et maailm on habras. aga samas ka tunnet - MINA ei suuda muuta mitte midagi. ja punkt. mitte midagi. fosforiidijuttu mäletan õrnalt telekast. isa vaatas AK-d. alati. põhikooli lõpus, või oli see 7nda klassi lõpp, kui käisime ekskurisoonil. ei, mitte soomes, ka mitte läti spaas... isa oli autojuhiks ja sihtpunkt oli kuskil lõuna-eestis, sõpruskohtumine sõprusklassiga. mäletan kuidas üks õpetaja teisel kiitis - mis sul viga, mate jääb ikka mateks. numbrid numbriteks, aga vaat ajalugu - see on hull aine. see kirjutatakse iga veidikese aja tagant ringi.... defitsiidiaeg jatkus. rubla devalveerumine algas... vaikselt ja hiilivalt.

1988 (aasta kui ma keskkooli astusin)-

• 13. aprill - Edgar Savisaar teeb ettepaneku moodustada Rahvarinne Perestroika Toetuseks.
• 14. aprill – Tartus alanud muinsuskaitsepäevadel toodi taas avalikkuse ette Eesti lipu värvid.
• 17. juuni – Tallinna Lauluväljakul toimus rahvakoosolek, kohtumine NLKP konverentsi delegaatidega.
• 26. juuni – Nõukogude Liidu juudid tulid Moskva tänavale, et nõuda õigust emigreeruda, kuid miilits viis nende juhi paari minuti jooksul ära.
• 11. september – Rahvarinne korraldas Tallinna lauluväljakul aasta suurima massiürituse ligi 300 000 inimese osavõtul - "Eestimaa laul 1988". Trivimi Velliste nõudis esimesena avalikult Eesti iseseisvumise taastamist.

ma ei mäleta selgelt ÜHTKI neist sündmustest. ei omanud isiklikku vaatepunkti ega kindlat tahet. ma lihtsalt olin. muidugi, kui pingsalt meenutada, siis tundub, et miskit kindlasti "õhkus õhus" ja et ma tundsin end pisut abituna, sest ei saanud "kohal olla" kui oleks tahtnud... kindlasti, takkajärgi on hea tundeid ja mõtteid juurde luuletada... aga usun siiski et olin toona rohkem ametis sõbrannetamise koolis spikerdamise kui (eesti) poliitikaga. see oli kas KK esimene või PK viimane klass kui ajalooõps istus jõulude ajal kiriku uksel ja luges üles KÕIK kes kirikus käisid ja võttis nimetatud suurema "luubi alla", mis tähendas kindlalt alandatud veerandihinnet, aga ka tõsist vestlust.

jätaks nüüd paar aastakest vahele. murraks aja. sest mis ma tegin keskkoolis (esimesed joogid, esimene armastus, esimesed popipäevad ja sigaretid...) ei puutu tegelt nagu siia. olustik...
usutavasti närviline. närviline ja kirev. eestimaa sündmused - sama kirevad kui mu isiklik elu, kuid arvake, kas teine teisest eriti sõltus...

1991- kui mina astusin pisipedasse, sots töö alale
poliitilised tuuled eestis pulbitsesid. toiduained muutusid vaikselt aina defitsiitsemaks. meil oli õnneks ühtehoidev kommuun (kellelegi ikka midagi saadeti kodust). mida mina tegin pöördeliste sündmuste (nt 8sept, Vabaduse laul) ajal... tont seda teab, ma ei mäleta, juudap' olin kardulapõllul saaremaal. ega ma sedakorda päälinnas kaua vastu pidanud ka.
1992 - aastavahetus. mäletan. ma olin õnnistatud seisu jäänud. ütlesin isale - kuule, ütle emsule, et tulen talina koolist ära, ootan tibu ja abiellun. tore. abiellusime. tibu sündis peale krooni tulekut. paberid vormistasime enne. savipätsu talongide ajal. tööd oli vaja. et saada dekreediraha. sain. haiglas sanitariks. haigla med õed on terava silmaga. ei lubanud mul midagi tõsta ega suitsetada ega muidu palju rassida... mäletan, et arutlesime isekeskis - mis toiduaine jääb lettidele, kui kõik muud on ümbert haihtunud. tegelikus elus jäi võitjaks äädikas.
ma ei mäletanudki enne, kui nüüd üle vaatasin - presidendiks sai aastal 1992 Lennart Meri. minu jaoks lahedamaid EV presidente. ja veel IMF laenas eestile 41 milj taala... huvitav kas eesti oma kaunis kiire arengu juures on selle tagasi plekkinud?

1993 - EV valitsus kinnitas kooliseaduse põhikoolikohustusega ja tulumaksuseaduse 26%TM määraga. nuuh ja kindlasti palju muidki vajalikke säädusi. mina olin tibuga kodus. vahepeal kasvatasin lambaid. see oli vist 1994 suvel. paar kuud. 1993 oli vist see vihmane suvi, kui ma maal kaunis kenasti vastu pidasin (mida ma eelpool -kodutööd ja sooidentiteet- pikemalt kirjutasin). siis oli jälle vaja tööle minna, seekord üks tore resto väikeses, sumbunud kuurortlinnakeses. töövestlust mäletan. esimest korda kuulsin küsimust: aga miks te siin olete? miks te arvate et olete just parim inimene sellele kohale? dooh, aga mulle need p*ssepugemise jutud ei meeldi... hiljem.. olime päris mitkekesi ümber laua... õppisime ettekandja /kelneritöö põhitõdesid... et briljantselt aus olla peab mainima, et oma kodusolekul tekkinud suhtlushirmu lahustasin ühes teises baaris nõudepesijana töötades. mäletan üht aastavahetuse hommikut. see oli 1994a 1 jaanuar, kui peale üht pikka pikka töö-ööd tuli isa mulle autoga järele... armas temast... aga miks täpselt, ega ma ei mäleta.

edasi tulevad kõiksugumised juhtumised - elu(mis juhtub siis kui sul on teised plaanid) -nagu võiks öelda. abielulahutus, päälinna kolimine, aastake, ilma kullatükita. uus armumine, selle luhtumine, kullatükikese kaasa toomine, mitmed töökohad, paremad, kehvemad, uus suur armastus ja teine abielu, enda osalusega firmakese asutamine, autojuhiload ja muud säärased maised asjad. Eesti aga elab samal ajal oma elukest - astub euroliitu, pürib euromoni poole, laseb end poliitilistel tuultel sasida jne jne.

nii et need aastad kus mõned minuvanused "koolipinki nühkisid" ega saanud piirakat jagada tegelesin mina palju pisemate asjadega. ega mõelnudki haridusele ega karjäärile. ei nutnud kumbagi neist taga, sest minul oli (ja on siiamaani) maailma suurim aare -mu kullatükike - minu laps!

ma ei suuda kade olla kümmekond aastat vanemate peale "sest nemad olid piruka juures, kui seda jagati" - ka nemad saavad omad vitsad. varajaste infarktide, nässus peresuhete, enneolematult suure suitsiidiriski ja alkoholisminäitajate näol.
ammugi ei ole ma kade pea teismeliselt kõrgele positsioonile sattunud kollanokkade peale, milleks? mida teevad nemad ülejäänud elu? saavad korra-paar riigikokku valit' parimal juhul ministriks või selle asemikuks ja siis on see karjäär läbi. läbi ses mõttes et ammendanud - nad teavad püramiidi tipust paljut, aga seda, vundamenti, millele karjäär seisma peaks neil ei ole. ja sealt ka kennukeste emmelembus... ning muud säärased apsud.
ma ütleks - igas põlvkonnas omad kennukesed, omad oivikud ja töörügajad. pole see meie põlv hullem olnud ühti kui sõja-aeg (sry just lõpetame üht raamatut) ega ka mitte hullem kui meist kümmekond aastat nooremate põli. ja see, mis ootab ees meie lapsi (kellel 3-4 kelle 13-14aastased) ei oska meist ju keegi ette kujutadagi.

ja veel tuletaks meelde, et 30 on täpselt poole peal 0-i ja 60ne vahepeal. nii et pool elukest on meil kõigil kindlalt ees! ja see pool saab olema teadlikumalt elades kui esimene pool!

tarku valikuid ja vähem virinat soovides,

teie unekott.