kodutööd ja sooidentiteet

sain eile väärt filmile käpa peale - Normaalne Jessica Lange ja Tom Wilkson peaosades. täna vaatasin ja löristasin nutta kaks tundi jutti...
natu aega tagasi rääkisid Kahvlis Pille ja Alex kodutöödest, sellest, et 83% eesti peredest teeb kodutööd naine. feminist väitis, et naised kannatavad selle all, et tahavad vabadust, šovinist väitis jällegi, et see ongi õige, et naised kodutöid teevad, see olla evolutsiooniga paika pandud ja kui naised rohkem vabadust tahavad, küllap nad siis rohkem kodust välja tahavad ja oh seda šovinistihirmu - kaovad ära, ei pühendu perele, pere laguneb koost just seetõttu et NAINE TAHAB teha midagi muud kui kodutöid!
et ühiskond liikuvat androgüünsuse poole... sellepärast, et naised soovivad paremat elu?

jäin mõtisklema - kuidas siis mina...
mäletan, kui olin esimeses abielus, siis oli küll - soe söök selleks ajaks laual, kui mees koju tuli, lapse lapid pestud (ka keedetud, toona ju pamperseid polnud), tuba kasitud ja korras. vahepeal elasime lapsega maal, siis oli päev sisustatud elementaarvajaduste hankimisega - naabriõuelt ämbriga vett sauna, tuli katlale alla, laps samal ajal õues pusimas, vahepeal naaberkülla piima järele, siis autolavkast midagi head (neil paaril päeval nädalas kui lavka käis). kas ma olin õnnetu? ei, kindlasti mitte - vastne lapse ema, teadmine et ise hakkama saan andis jõudu edasi rühkida.

miskil hetkel hakkas kitsas ja tundsin - aitab, ma ei viitsi enam neid kodutöid teha! kindlasti mängis miskit rolli veel nooruse tulisus ja läind ma olingi - nii nagu šovinisti õudusunenäos - naine jätab "oma kohustused (mehe ees)" unarusse (selleks ajaks olin ma juba (toona 2a)lapse aeda saanud, ise korraliku töö peal, süüa suutsin kõrvalt teha ja korter oli ka korras (ämn, vist, ega ma korraarmastaja pole kunagi olnud, aga seapesas pole ka elanud). kas ma olin õnnetu? kui siis veidi. mitte selle pärast, et ma peaksin kodutöid koos leivateenimisega tegema, vaid pisut selle tunde pärast, et kõik, läbi... kaasaga ei sidunud mind enam midagi, mina tahtsin ja suutsin areneda, tema mitte. samas oli minus palju ootusärevust tuleviku suhtes.

siis elasin aastakese suhteliselt (konservatiivses mõttes) ulaelu - seadsin end pealinna sisse, leidsin töö ja korteri, lantisin kõrtsudes meha jne jne. mind ei sidunud koduga miski peale lapse - seal sai käidud kuus paar korda. mul ei olnud kohustust korda-paar päevas kellelegi süüa teha, koristada ka mitte. kas ma olin õnnelik? see oli vist kõige õnnetum periood minu elus. ma ei olnud enam tervik - oma täiskasvanuelu olin elanud emana, minu süda oli minu lapsega saarel, keha aga tulevikuootustest mõistusega tallinnas.

seejärel saabus õnnehetk - sain asjad nii kaugele, et võisin oma (nüüd juba) kolmeaastase poja enda juurde võtta. ema halas - kuidas sa võid! ühikasse venelased ümber-ringi, tallinnas tapetakse, varastatakse jne jne. aga mina olin jälle õnnelik. olin ühes tükis ega sõltunud kellestki peale iseenda. ja oma lapse. ja laps sõltus minust.

me saime hakkama. suuresti tänu isa linnatulekule läks kergemaks ja suutsime parandada elu-olu materiaalsest küljestki. ma olin kogu aeg õnnelik. olen olnud, peaaegu vahetpidamata, ka kõige õnnetumatel perioodidel olen olnud RAHUL oma valikutega.

kodutöödest - peale lahutust lubasin endale, et ma ei triigi ega viigi ühegi mehe pükse ega särke. ja pole viikinud sest ajast peale, erandiks on muidugi lapse omad.
mul on õnnestunud elada ka nii, et ma pole pidanud (pärast lahutust) muretsema kellegi teise täiskasvanud inimese täis kõhu pärast. ema muretses ükskord, aastakest mõni tagasi, kui ma veel palgatööl käisin, kellast kellani - kuidas sa süüa ei tee?! meest hoiad ikka täis kõhuga!
muhh, meestest oli mul tol hetkel mu kallis isa ja mu kallis kaasa ning kallis teismeline poja. lapsele suutsin ikka üht-teist sooja teha, aga peamise toiduse sai temagi koolist/lasteaiast. marketist salat, heal juhul värske salat koos kodujuustuga, või midagi muud kerget - see on siiani meie õhtume menüü.
isa käis peale tööd kohvikust läbi või võttis endale ise midagi selverist, kallis kaasa sööb lõuna ajal korraliku prae tööl, kui ma ka vahel süüa teen, siis peamiselt iseendale. heal juhul lahendame prae kolme päeva jooksul, kehvemal juhul läheb see kasvama... (mitte et ma halvasti süüa teeks!!! - kes on saanud, need teavad:P)
toona,kui ema mulle sõnu peale luges käisin kellast kellani tööl ja olin täpselt sama väsinud kui mu kolm meest kodu jõudes ja tegin ca sedasama mis nemadki - mõni võileib ette ja telekat vahtima.

praegu elan vist feministide paradiisis. ja ise olen rahul. palju rohkemgi - õnnelik, nagu alati. meheraas teeb (nüüd juba pool aastakest vast) pea iga pühapäev pannukaid, hommikuti kohvi, mina teen umbes korra nädalas süüa, nõusid peseme kordamööda (rohkem vist siiski mina, täpset arvestust ei pea), prügi viib välja rohkem tema, koristame peamiselt koos.
samas on mul aega ja viitsimist pidada firmat, olla hoidjaks ühele pisikesele tibule ja seltsiks ka oma perele. just nii palju kui tahan ja nii hästi kui oskan. samas - sooline ebavõrdsus on meilgi - mees teenib kordi rohkem kui mina meie väiksest firmakesest välja tihkan/saan võtta, kuid kas see teeb mind õnnetuks? EI sest asi on ju palju enamas kui rahas - ma saan ja olen alati saanud end teostada - teha seda, mida tahan.

kas ma olen androgüün? kas ma olen naise kehas sündinud mees? kas mu mees on mehe kehas sündinud naine? ei usu.

Filmi, millest ma alul mööda libisesin, võtaks siiski paari sõnaga kokku - abielupaar on elanud koos 25aastat, neil on kaks toredat last, ühiskond austab seda paari, naine on kodune, mees käib tööl miskis suurte põllumaj. masinate firmas - ameerika unelm. siis äkki teatab mees, et tema on sündinud valesse kehasse! tegelikult on ta naine. vaadake kõik, kellel vähegi südant ja kusagil ette satub. film lõpeb ameerikalikult - rollid vahetunud, kuid nad on endiselt koos, sest nad armastavad teineteist. kui mõelda, mis tegelikult toimub ja kui paljud naised (mehed) oleksid valmis soo vahetamist mehele (naisele) andestama, taluma, sellega leppima, enamgi veel - jätkuvalt armastama seda, täielikult muutunud inimest...

aga, nagu ma juba korra kirjutanud olen postis armastusest veel ja veel peaks armstaja laskma armastatul olla õnnelik, ka siis kui see tema põhimõtetega vastuollu läheb. ainus küsimus siin on - piirid ja millal need ette tulevad ja kui kindlad nad on...

pika (peamiselt vist eneseteraapiaks kirjutatud:D) jutu kokkuvõtteks võiksin nentida - ma elanud peale keskkooli lõppu 2 aastat õnnelikult, neist aastat poolteist "korraliku perenaisena", siis olnud aastakese õnnetu, (muidugi tahaksid šovinistid näha siin põhjust - kuna ei saanud oma perenaisekohustusi täita - aga selles polnud ju üldse küsimus!) ning edasi 11 aastat läbi igasuguste raskuste, peamiselt ebaperenaiseliku eluviisiga õnnelikku elu. ja kavatsen nii jätkata.
kusjuures, ma ei pea end ei šovinistiks ega feministiks ning enda arvates olen purutavaline hetero.
naistele (noile 83%le) ütleks vaid nii palju - kui tunnete end köögis hästi, kui leiate et teie kutsumuseks ongi pere eest hoolt kanda (ja ainult seda,) siis laske käia - pole vaja ju pleegitada tedretäppe siis kui need teile meeldivad - kui ei, siis tõuske tagajalgadele ja nõudke oma õigused ise välja - keegi teine neid kandikul ette kandma ei hakka.
peaasi - olge õnnelikud:)