jõulumõte

palju kirutakse jõulude kommertsialiseerumise, nännistumise ja materialistliku vaatenurga pealetungi üle.
muidugi. kui minna viimasel hetkel poodi (nt täna, homme, ülehomme) ja loota et KÕIK kingid saab ühekorraga ostetud, siis jah. ei saa hakkama keegi - paratamatu on nii rahakadu (mis aegsamal tegutsemisel vb pikemale perioodile jääks) kui närvirakkude kulu üldises trügimises.
kui lisaks kingijahile jätta enne jõule ja jõulu ajal endale hingeruumi siis jääb ruumi ka hingedeajale mõtlemiseks, perega koos olemiseks jne.

meie pere kauge traditsioon oli (toona) aastavahetuse pühade ajal vanaemal külas käimine. lähima suguvõsaga(onulapsed ja vanaema ja meie pere) sai ikka ühise laua taga istutud ja alati käis näärivana nännikotiga, alati tuli miskit salmi lugeda ja alati sai käidud vanaisa haual.
nüüd, kui olen ennast sisse seadnud tallinna ja esivanemad on saarel, on neil külas käidud. alati on päkapikk käinud, alati on sauna saanud, alati on salme loetud, tiritamme või tantsuga kinke lunastatud, alati on õdedega ja ema-isaga jõululauas istutud ja peale seda lauamänge mängitud, pea alati on käidud surnuaias. mõned väga harvad korrad olen elus ka kirikusse sattunud. ja seal pole eriti istunud - küllap olen lihtsalt materialistliku, mittevaimse vaatevinkli ja kasvatusega. võimalik et peaks oma suhtumisest jumalasse ja kirikusse pikemalt heietama (endalegi selgemaks), kuid hetkel lihtsalt ei viitsi.

ma ei mäleta kordagi, kui ma poleks pühade eel või ajal kas saarelt tartusse või tallinnast saarde kolistanud, et perega koos olla.

jah, suur osa jõuludest on (minu jaoks) materialistlike hüvede jagamine, kuid kinkidesse olen alati püüdnud panna rohkem südamesoojust kui rahakrabinat. ja kõige olulisemad jõulude ajal on perega kohtumine, aasta üle mõtisklemine, uute plaanide seadmine...