tibu tõbine

nüüd on siis käes. esimene kord kus tibul tõsine palavik - hommikul 37,8 suutsin ultramoodsast kraadiklaasist (punane ja piuksub iga veitsa aja takka) kolme minutiga välja pressida.
öö oli kole. 2200 kuni 0500 vähkres ja niutsus iga natukese aja tagant. siis umbes kuue paiku kui oli oma paratsetamoli annuse kätte saanud ja uue sooja piima ka naha vahele keeranud, leidis ta, et ega nüüd polegi tarvis magada - muudkui hihi ja shallalla, ise oli tuline kui kerisekivi:(
kallis kaasa oli nii lahke et tuterdas temaga teise tuppa TV-d vaatama. mina ei kuulnud, kui nad tagasi tulid (oli kl 7paiku uinunud) kl 10 oli tibu üleval ega tulitanudki enam nii hullult.
päev on olnud jagatud kaheks - ärkveloleku rõõmus aeg ja enne magamaminekut viripill. kusjuures EI TAHA magada, lihtsalt unestreik. isegi peale poolt tundi silmade höörumist ja haigutamist. ei aita ka ninapuhastamine e hiinapiinad kuigivõrd:( lihtsalt jonnib ja jaurab kuni sülle võetakse või kuni uinub (täna on magamaminekud võtnud 2x kauem aega kui uned kokku)...

muidu on praegu tibu arengus fantastiline aeg. esimesed sammud. esimesed sõnad. mõnikord tuleb paremini välja, kui teine kord ja vastupidi. areng ei ole astmeline, ikka ühelt sammult kahele ja siis kolmele ja siis neljale. vahepeal tuleb paar päeva vaid kolm sammu välja ja seejärel (eile nt) tuterdas peaaegu pool tuba omal jalal läbi. eks see on nii, et kui ära unustab, et ise tasakaalu hoidma peab, siis tuleb paremini välja.