nääh

tervelt nädal aega pole siia ridagi kirjutanud. ega ole millestki erilisest kirjutada ka. eluke tavarada veereb.
tibu (paljuõnne talle, täna kümme kuud vanaks sai) oli eelmine nädal pisut tõbine - väike palavik (37,3) ja tattnina hoidsid meid toas. kolmandal päeval tundsin, et "appi! õue tahan!", kusjuures, kui tibu veel ei olnud, võisin päevade kaupa toas olla ja üldse mitte värske õhu järgi igatseda (vist, täpselt enam ei mäletagi, mismoodi oli elu ilma tibuta...)
reedel olid kaks tibu meil - gertu tuli külla. lahe oli näha, kuidas nad vaikselt juba omavahel mängima hakkasid. Brix on praegu veel selles eas, kus teiste silmad tunduvad veiklevat ahvatlevalt - vaja enda näpud sinna pista. nii et ega neid kauaks ninapidi kokku ei saanud jätta. Gertu aga tegi paar korda vahvalt kalli...
kui hästi läeb saab homme jälle kahe beebi mänge mängida (rongisõit ja peitus onnis).
eelmine nädal õppis tibu ka sahtleid avama! iseenesest tubli samm, aga loomulikult tähendab see lisavalvsust... neljapäeval jättis siis pidulikult esimest korda näpud ka sahtli vahele... oi seda kisa, kui köögikapp "hammustas". kallis tuttav, kes kaksikud suureks kasvatanud, kiitis kord, et ühe lapsega on lihtne. kaksikutel oli sel ajal lemmikmäng - üks tõmbas sahtli lahti ja teine lükkas kinni. hää õnne peale oli esimese näpud ikka sahtli vahel... (meenub 'sprite' ja 'janu')