ehk vastus E küsimusele:P
vbolla on mõni veel imestanud, et kuhu olen kadund, mida teen, et ennast näole ei anna... siin on siis vastus - pisikese inimesega tegelen:) ja kui aega üle jääb siis oma pisikese kirjastusega ka:D aega ikka vahel jääb üle:):)
täna nautisime E-ga kultuurat. vedis teine mind miskile Niguliste kontserdile. ei saa öelda et ma just kõigest oleks aru saanud. kultuura oli nii kõrge et vuhises üle mu pea. nostalgilise vioola meloodia kaasa arvatud.
hiljem, kui mul elu esimene ja hiiglahea crème brulé koos minu elu esimese 40cl remy VSOP koos elu eiteamitmenda kohviga tarbitud said ja oma nädalategusid jagasime, haaras mind väike ahastuselaine. inimesed ümberringi elavad E rääkis miskist targast koosolekust, kus ta oma töönädalat mitmekesistamas käis ja mina rääkisin ikka kuidas meil iseseisev seismine edeneb, kaka potti satub, käed plaksu teevad jne jne. miski hetk kiikas kassiahastus üle konjakiklaasi ääre, siis aga piilus õnnistav rahulolu - minagi teen midagi. midagi mis on mõõdetav, midagi mis on käega katsutav, midagi mille üle saab rõõmustada lisaks minule ka väike olend ise, usutavasti tema isa ja loomulikult ka minu kallis kaasa... minu teod on mõõdetavad tibu arenguga. mis saaks olla veel rohkem rahuldust pakkuv?
või on see kodukana eneselohutus?
Millega Sa mõõdad säravaid silmi? Armastust, mida Sa tekitad? Lapse poolt loetud õhtupalvet Sinu eest või sõpradele jutustatud lugu: “Aga minu emal ükskord…”
VastaKustutaMillega Sa mõõdad tänulikkust omatehtud toidu eest? Või seda, kui keegi Su lähedal on tänulik millegi eest, mida Sa talle ütlesid?
Usu, Sa suudad teha suurepäraseid, lähimate jaoks ka parimaid asju. Aga mitte neid mõõta.
kõik on mõõdetav. kui mitte sentimeetri ja kilodega, siis armastuse, arengu, naeratuste või siis (hea) tujuga. subjektiivselt. muidugi subjektiivselt:)
VastaKustutavõrdlemise mõõdupuuks on inime ise - ma olen täna parem kui olin eile ja (üle)homme parem, kui olin täna...
ja muide, isiklikult pean lapse arengut ja sellele kaasaaitamist palju mõõdetavamaks tegevuseks kui nt kontooralauataga päevast- päeva sahmimist, mida olen ka teinud küll ja rohkem ning mille järel pahatihti õhtuti on tühi tunne - sahmisin kogu päeva aga tehtud ei saanud essugi... a vbolla ma lihtsalt rohkem lapsekasvataja kui sekretär:P
Jah, ja kui Sa nüüd mõtled selle peale, millest Sa hilisteismelisena unistasid... Siis Sa vist oled täitsa õigel teel...
VastaKustuta