aga mis siis saab, kui Birgitta suureks kasvab? kui ta küsib, miks on tal kaks isa? kas ta hakkab sind ka emmeks kutsuma?
täna käis meil külas kalli kaasa õe teinepool koos lapsega. kaheaastane piiga osutas vastsündinule ning kilkas - minu venna! minu issi! näitas näpuga issile.
kuulsin hiljuti miskist psühholoogiasaatest, et laps VAJAB ema. isaga side ei ole nii tugevaks mõeldudki ja EMA peab lapsel kindlasti olema, see mõjutab tema käitumist hilisemas elus.
njh.
mõtleks veidi. mis on minu võimuses? ma ei saa olla tibule emaks, vähemalt mitte selles bioloogilises mõttes. ja kaks isafiguuri on tal küll. vähemalt hetkel. mõlemad hoolivad ja hoolitsevad. aga sellestki ei tohiks ju hullu juhtuda - ka minu pojaraasul on kaks isa. (norijamad võivad lugeda eelmist pikemat posti ja mulle vee peale tõmmata, eksole). teil kõigil on kindlasti mõni näide suhtlusringkonnast ja enamus neist ei olegi niiväga untsu läinud...
kõik mida ümberringi näeme on saanud nimetuse. enamjaolt lapsepõlves, enamjaolt oleme neid õppinud tunde ja päevi, enne kui nimed ja nimetused meelde jäävad. praegu on meil peaaegu selge 'lamp' ja 'pall', täiesti selge on 'kiisu':)
'emme' ei tule selle kalli piiga mõtetesse niipea. kahjuks. sest mina ennast nii kutsuma ei hakka. poleks mõtet ju lapsele valetada. tema isa ju ei kutsu mind nii. ja kui ma endale väevõimuga sellise sildi külge kleebiks oleks ju aasta-pooleteise pärast palju hullem. ükskõik mispidi eluke selleks ajaks läinud on.
ja eespool mainisin isafiguure... lapsed on taiplikud ja valetada neile pole vaja. valed mulle ei meeldi - neil on kombeks kuhjuda ja siis ühekorraga välja ilmuda. isafiguur on isafiguur aga isa on isa. niisamati nagu ema jääb emaks ja tädi tädiks.
mida ma siis teha saan? saan pakkuda sülega soojust, seljaga hoolimist ja piiritut armastust inimeseraasule, kes minu hoole alla usaldatud - nii nagu kõigile enda ümber. täpselt nii palju kui seda on antud. kui hästi läeb siis saan seda anda pikka aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar