Kõik armastavad...

Opali. lahe etendus. sai naerda, sai mõelda...

viimast korda oli see lavastus rahva ees. usutavasti on kõik andunud teatrisõbrad seda juba näinud. ja kes näha oleks tahtnud, on hiljaks jäänud. kahjuks. eks seegi, nii inglise, kui ka eestlasele arusaadavat uumorit täis tükk oli lahe vaatamine. nagu õuedaamiski oli juttu headusest, prükkar-tädist ja selle saatusest. nagu õuedaamiski taheti (hea)südamlikust naisterahvast lahti saada. seekordsel prükkartädil oli kodu. ja ühe asemel koguni kolm vainlast.
kuigi lavakujundust- daami elutuba sooviti näidata kui "vanakraami" ladu ja paadialuse hurtsikut, nägi see üsna pandav välja. hubane ja mõnus. OK, toolid olid "paigatud" ja diivanile, tundus, oli keski augu sisse istunud. aga muidu nii mõnus retro - linik laua peal ja teepakid riiulis:)
nii palju siis välistest detailidest...

sisuks aga tundus olevat headus ja rumalus käsikäes. tundub, et autor oleks justkui tahtnud öelda - headus on luksus, mida saavad endale lubada vaid naiivsed ullikesed. ja mis kõige hullem - see on nakkav!
kui etenduse algul kolisid daami koju kolm kõva sahkerdajat, tegid moorile elukindlustuse, enda kasuks loomulikult, ja pidasid siis pikka plaani moorist lahti saada. siis tüki lõppedes oli kolmest kaks moori "usku" pööranud.

lõpp oli aga arusaamatu. patjade seest rookis mutike välja oma varanduse - ikka hunniku krabisevat ja luges noortele sõnad peale - et oleks te kohe öeld, et raha tahate, ega ma siis kade poleks olnud ja kogu see jant oleks ära jäänud. mõhh, mõtlesin, milleks selline totrus...