Ahh ja Ohh

ehk jälle üks mõte mis on veerenud ajukäärudes, võimalik et liiga kaua...

Ahh ja Ohh
elasid teised samaväärselt - mõlemal oli oma pisiprobleeme, mõlemal väikeseid õnnestumisi. ühel kaunis tavalisel päeval oli üks võrdlemisi tavaline hommik. Ahh vaatab aknast välja ja õhkab- jee, päike piilub pilve tagant!
Ohh vaatab oma aknast ja ohkab - ohh, pilved tulevad päikesele ette, jälle kisub vihmale!
Ahh pistab igaks juhuks vihmavarju kotti - et mine seda heitlikku ilma tea... sama teeb ohh, kurtes - jälle peab seda tüütut vihmavarju kaasas tassima.
sätivad mõlemad tööle, töögi neil sarnane - istuvad kontoris asjatavad ringi. istuvad siis trammis ja mõtlevad järgnevat:
Ahh - nii, eile sai ülemusega pisut nageleda, et tähtaeg jälle ületatud, aga mida kurta - küllap jõuab, kui mitte täna, siis homme... kui selle ja selle nii teen, siis saan hakkama... ja kui ei jõua, küsin tibidelt abiväge, koos ikka kiiremini tehtud saab...
Ohh aga ohib - kõik nõuavad minult nii-i-ii palju, tee seda, tee teist isegi kui mul sada kätt oleks, ei jõuaks... näe, eile jälle sain riielda - miks pole tehtud! aga kust mina siis kogu selle aja peaks võtma... ohh, ja täna saan ka riielda, nii kui nii. ma kohe kardan tööle minna... mitte keegi ei tule mulle appi ka. nad ju NÄEVAD et ma hakkama ei saa...
päev veereb õhtusse, enne tööpäeva lõppu hakkabki vihma sadama. ei Ahh ega Ohh jõudnud kõigi vajalike toimetustega ühele poole - küllap teate isegi selliseid olukordi - töö kasvab üle pea, käsi napib ja ega mõteldagi jõua nii kiiresti kui peaks, otsustamisest rääkimata. mõlemad, nii Ahh kui Ohh otsustavad teha ületunde - või mis otsustamisest siin rääkida, aeg lihtsalt veereb tööd tehes kiiresti.
kui nad kodupoole astuma hakkavad on vihm ammu järele jäänud. Ahh nuhutab ninaga õhku ja mõtleb naudinguga - näed kui hea, vihm on ilma värskeks muutnud. Ohh vaatab kulmu kibrutades taeva poole ja viriseb - kurjam, oli mul vaja seda vihmavarju kaasas vedada - ei olnudki vaja - niisama tassi teist kaasas nagu kass poegi!

eks samalaadseid lugusid võib iga kommenteerija siia juurde lisada...

kes on Ahh ja kes Ohh? vahepeal mõtlesin, et ikka mina ise... siis aga püüdsin lahterdada kõiki oma tuttavaid ahhideks-ohhideks. eks igaühel ole paremaid ja halvemaid aegu, kuid pahatihti tundub mõni olema rohkem ohhim kui ahhim. ohh olemine kipub kumuleeruma justkui lumepall. alguses ohid, kui miskit suuremat häda on (nt kui pannakse pihta rahakott) sealt edasi hakkad järjest tühisemate asjade pärast ohkima kuni lõpuks muud ei teegi kui ainult ohid. eriti kui ümberkaudu hääd inimesed on, kes rahumeeli sind kuulavad (tegelikult ei pruugi nad kuulata, ainult lasevad infot ühest kõrvast sisse ja teisest välja).
tegelikult arvan et nii Ahh, Ohh kui mõnedki tegelased veel on meist igaühe sees peidus. Ainult vaja nad mõnikord tuulduma lasta...