fotokat seekord kaasa ei võtnud - mõtlesin, milleks. esteks vist ei tohi ka ja teiseks, kui ka tohib - milleks üleliigne last..
esimene emotsioon - äri oskavad nad kurinahad teha. Falck oli vana tivoli parklale lindi ümber kerinud ja kasseeris sealt parkimise eest koidula. OK, mõtlesin, las minna, vähemalt on huligaanide eest varjul.
teised kaks koidulat sai ära antud mütsi eest:
teine emotsioon - palav!!! meeletult ilusad ilmad on tulnud, justkui oleks suvi tulnud koos Metallicaga.
järgmised kroonid said loovutet õlle ja söögi eest, viimane muide polnudki teab-mis kirves - 80 eegu eest sai päris pandava lihatüki koos meeletult suure hunniku salati ja kartuliga.
järgmised emotsioonid olid juba seotud rahvamassiga. seda muudkui voolas ja voolas juurde. meie säädsime endid alguses istuma kusagile keskele, pisut platsi serva, kuid kui padar oma bändiga pisut klõpsutas, tundsime, et heli kõlal on kaja efekt juures - ei kannata rämedamat muusikat küll nii kuulata. siis kolisime kõlarite vahele umbestäpselt keskele. kui esimeses istumiskohas jäi ikka istumisruumi ka inimese kohta, siis täiesti keskel olles enam eriti istuda ei saanud.
rahvastatus hakkas lähenema kolmele inimesele ruutmeetri kohta. tundus et lava ees oli rahva tihedus hullem, pakuks kuni kuus inimest ruutmeetri peale. kuidas nad seal küll vastu pidasid, ei oska mitte arvatagi.
viimasel pildil on keski tihedusprobleemi enda jaoks lahendanud...
kui siis kontsert lõpuks algas (kell 21.30) olin mina juba väsinud. bullet for my valentine mõjus mulle oma räpase suuga justkui jahutaja, mitte soojendaja... lisaks tundus, et peavalu, mille osaline põhjus oli kindlasti eelmise päeva külmetuses, ei tahtnud taanduda. ka siis mitte kui läbi diafragma ja kõri, justkui tagurpidi loomulikule helisuunale mõnus trummisoolo üürgas. kõige rohkem häiris mind tihke rahvastatus ja ettekujutlus ühtlaselt väljavoogavast massist. nii et tiba vähem kui pool tundi enne ilutulestiku paukumist trügisin ma küünarnukkide toel rahvamassist välja.
järgmine emotsioon oli hais. justkui kõnniks meetrises prügis. nii hull muidugi polnud, kuid ega palju puudu ka ei jäänud... kogu toitlustusala oli ühtlaselt kaetud prügiga. otse prügikasti (kus oli kõige suurem haisu-konsentratsioon) kõrval nautisid diskotibid oma coca-colat ja öist einet... väk.
mina otsustasin võtta hingehinna eest mureleid (70.- suurem karbitäis) ja need rannas ära nosida. maitses hää. paari tunni pärast kahetsesin igat söödud suutäit...
viimane emotsioon oli juba rannas. kaks suht suurt sommi panid aadamat joostes juba ammu loojunud päikese poole (meres ikka, maismaal oleks ehk politseinikud, kes neid hetkel ignorantselt jälgisid pisut agressiivsemad olnud).
jeah, lõppeks võib öelda - tore oli:)
Ohh, mõtlesin korra eile õhtul, et otsin Metallica plaadi välja ja kuulan natuke. Aga selle asemel istusin õues, nautisin sooja tuult ja lugesin. Tuulekellad, puud, mõni lind, üksik sääsk. Päris hea oli niigi.
VastaKustuta