näe kes meil vahepeal pildile jäi:) selline "sada-nägu-sekundis" tibi:)
ma hakkasin siin vaikselt mõtlema jälle... (tolm sai ajukäärudelt pühitud:P) et mõnusalt palju pisikesi inimesi on lähikonda sündinud:) igaüks praeguseks erinevas arengustaadiumis. mõnus on vaadata kuidas nad arenevad.
samal ajal kui tofer oma esimesi sõnu ritta seab, gertu röömsalt kilgates vastu roomab siis birgitta on neist kõigist veel kõikse pisem. roomamine on praegu veel kauge tulevik, rääkimine samati.
mõtlen, et mida räägivad meile laste silmad? mäletan kui Tõnni esimest korda nägin. esimestel päevadel vaatasime pikalt üksteisega tõtt. see oli veel aeg, kui arstid kinnitasid ühest suust, et vastsündinud näha ei suuda (vbolla kinnitavad nad seda nüüdki, ma lihtsalt pole kursis). meie aga vaatasime sünnituspalatis üksteisele minutite kaupa silma. siis juba püüdsin aimata, mis peitub nende silmade taga. kas ta mäletab kust ta tuli? seda et ta tol hetkel teadis, mis on enne elu ma peaaegu et usun siiamaani (keegi pole seda minu jaoks veel ümber lükanud, kurbusega peab tõdema, et ka mitte kinnitanud). tundub, et rääkima õppimise aeg on inimlapsele kui kaitse-aeg. sel ajal õpib ta ära ka kombed ja ka selle kuidas rääkida ning loomulikult millest kõnelda (ja millest vaikida).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar