mõnikord

olen mõelnud - milleks me siia ilma tulime. mõnikord tean täpselt - kogemusi koguma.
tänane kogemus - neljakuuse imiku juuste lõhn, ning teine sinna otsa - pisikese inimese käepigistus enne und. enne seda veel paar naeratust, lalin, millest sõnu veel liiga vara oodata on, kuid hääletoonist võib mõista - tema on rahul:)

kas saab sellest lapsest kunagi täisväärtuslik inime? äkki tulevane presidendiprouagi? või käib eluke teist rada ja tema elukäiku ei hinnata ühiskonnas heaks?

tundub et väikesed lapsed on kui sisustamata toad - kõike võib oodata. palju potensiaali ja pisike hirm kurgus - kas tuleb õieti välja...