lihtsalt

Istusin hambaarsti ukse taha ja püüdsin salingeri (parim päev banaanikala püüdmiseks) mõtetest aru saada. tundub, et ei saanud. aga küllap lihtsalt ongi nii.
et mitte miskit erilist ei selles ega eelmises päevas. ja siis järsku - kõmm - lõpp. ei mingit seletust... eks ma loen veel paar korda, siis ehk saab aru milles point....

aga nii ongi - istud päeva, rühmad tööd, ei miskit erilist. lihtsalt niisama, et ots otsaga kokku tulla, päeva õhtusse veeretada. ja siis ükspäev (olgu see siis pauguga või ilma) on kõik otsas - inimesed peavad ilma sinuta hakkama saama...

***

paar päeva järjest olen lõunapausi veetnud Hopkinsi saatel, eile the human stain (rüvetatud au) ja täna bad company (paras punt)
meeles mõlgub jüriado luuletus /viisil "eile nägin ma eestimaad/:

Ma vaatasin Hopkinsi filmi,
seal kirgedest pakatas.
Ma uskusin näitleja silmi -
ta mure mind nakatas.

Ma tundsin, et kohal on august:
mis ennustas kaduvust,
ja nägin neis armastusraugust,
kaaslast mitteaduvat.

Ma nägin ka ilusat südant,
mis üksinda vireles.
Ja kui ehk väliselt kole -
sees ilu tas sädeles.

Kui ollakse tahtmiste orjad,
saab üksnes tõdeda vaid:
kellel pole isetust hinges -
need kannavad ahelaid.

Me elame edasi, onu,
uskus isetu, inetu neid
ja pulbitsev armastusjanu
saatis laiali sädemeid.


mõned on veel riiulil, ootavad järgmisi vabamaid päevi.
tänase filmi lõppedes olin ma pisut masendunud - kas tõesti on ka Tema asunud ajuloputuse käsilaseks, kas tõesti ka tema, Hannibal?
siis aga mõtlen - kui makstakse, siis vist ei vali ja lõppeks on ju ka hopkins vaid inimene, näitleja, kellel ees on käsikiri ja näitlejatööd teeb ta hästi. ka kesises filmis:)

jäin mõttesse tänase postituse esimese lõigu üle, kus kurtsin et mitte midagi ära ei seletata ja palju jäetakse ridade vahelt lugeda. ja siis leidsin - nii ju ongi tore!
ei pea olema kõik üksipulgi ära seletatud, lahti nämmutatud, puust ja punaseks ette tehtud. et maailmas, kus isegi hügieenisidemetele on kirjutatud milline ots käib ette ja milline taha (libress, vaadake ise kui ei usu!), rääkimata põhjalikest manuaalidest, mis iga asjaga kaasa pannakse (küll peamiselt tootjate kaitseks, idee - äkki peaks raamatutelegi manuaale kaasa panema - ikka "lugemiseks"; "ei soovitata alla 3 aastastele lastele"; "tagumiku pühkimiseks mitte kasutada, võib tekitada pärakuhaavandeid" jne). kuhu jääb avastamisrööm? kuhu jääb katse-eksituse kogemus?

ma olen ise päris katse-eksituse fänn, arvuti õppisin ka nii selgeks - ikka kui kokku jooksis, siis kolm näppu klaverile ja kui see ei aidanud siis power nupp (325-l reseti vist ei olnud) kuu aega hiljem hakkasid töökaaslased minult õpetust lunimas käima...:P
palju lõbusam on ju ise õppida - et mida teeb see nupp ja oi, see nupp ka. manuaalid jäävad mõnusa suitsupausi lugemisvaraks, umbes nagu lehesaba horoskoobid või baskini anektoodid...