Miks ometi on nii, et mõnel inimesel on vastutustunne kõrgelt arenenud, teisel aga vähem, osad inimesed aga lasevad meelsasti kolmandate seljas liugu, ilma et ise millegi/kellegi eest vastutaks...
miks on nii, et mõni inimene jõuab kokkulepitud kohtumisele pooletunnise hilinemisega, keel vesti peal(hea kui siiski); mõni teine aga jõuab veerand tunnise ajavaruga; mõne kolmanda järgi võib aga kella õigeks seada?
küllap mõnigi psühholoog v psühhiaater leiaks sellele nii või naasugusest teooriast tuleneva põhjenduse. peamised on muidugi - kehv lastetuba ja/või sandid geenid.
ja keda on rohkem? vastutustundlikke või "pohhuiste"?
aga mida siis teha? lasta end ära kasutada? keerata selg ja öelda - ei, vat siin on piir - mina sinu tegude/laste/muude asjade eest ei vastuta?
oma lapse tegude ja tegemata jätmiste eest vastutada või "vastutust võtta" või siis käia kannul kuni tegemised (peamiselt muidugi õppimine) on tehtud või näiteks ära teha (koristamine) on üks asi. aga kui leidub mõni tore tuttav, kes oma asjatoimetused nii nurka viskab, et sinul, kes sa oled siis kas töökaaslane või lihtsalt sõber, ei ole lihtsalt muud võimalust kui see tema eest ära teha? võtta tema eest vastutust - kas siis tema lapse, tema ülemuse või veel kellegi ees?
OK, kui tegu on mingi lühiajalise palvega, aga kui sellest lühiajalisest saab pikema ajalisem? kui kahest päevast saab nädal?
millal siis sõprus puruneb ja jääb kibestunud tunne nagu oleks keegi just sind ära kasutanud? tunne nagu närusel jalanartsul?
aga... mis siis kui kellegilt kohustuste võtmisega lükkame selle kellegi veel sügavamale sohu? võimalik, et see keegi ainult ootab, et ta saaks ükskord enda ajagraafiku järgi ja oma paremal äranägemisel asju ajada, meile aga tundub, et ta teeb "kõike" valesti või jätab "kõik" tegemata? võimalik, et lapsed ei õpigi ujuma kui neid kogu aeg õpetada? nad ei õpigi korralikult koolitükke tegema ja ise enda eest vastutama, kui seda vastutust nendega ei jagata?
või sõbrants või töökaaslane ei õpigi oma asjatoimetuste eest ise vastust kandma, kui tema lähedased teda omapead ei jäta? - et saab paar korda kõrvetada ja küllap ta õpib?
aga... mis siis kui kaalul on midagi olulisemat (või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub), midagi nii olulist, kus tundub et ei saa kõrvale vaadata ja inimesel lasta enda vigadest õppida?
ega vist muud ei jäägi kui paluda kõigekõrgemat ja loota, et meile jääb võimalus õigel ajal sekkuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar