tänasida mõtteida

vott selline on esimene bloogipäev nii punane ja nii roheline aga lõppeks ikkagi suhteliselt hall.

Hakkasin mõtlema siin, et kui abituks võib ennast õppida..? ikka vist suhteliselt abituks.

Vaatad - kumm tyhi all, ei viitsi. ei viitsi haarata esimesel meesolendil nööbist ja öelda: kle, ole meheks aita välja. Rääkimata sellest, ei viitsi isegi minna lössis kummi vaatama... ja kui siis lõpuks mindud sai togisin teist pire jalaga ja mõtlesin... : sai hommikul siia, saab ka õhtul sama rada pidi tagasi. tasakesi. kus ta pääseb. kui ka viimane ots tuleb praktiliselt veljel sõita... grr küll meheraas võtab hiljem kirjuda.. a las ta kirub. ma ju kõigest NAINE. väsinud ja uimane peale kauba.

eks paistab mis saab.
Nüüd ma hea meelega enam ei mõtleks. ei mõtlekski selles, mis kõik juhtuda võib kui veljel sõita. või tühja kummiga. eks ennegi on nii tehtud nagu ei peaks ja lõppeks on kõik ikka enam-vähem korras. või vähemalt unustatud.

eks selliste unustamiste jaoks seda mõttepäevikut peetaksegi. hää hiljem üle lugeda - mis ma sel päeval mõtlesin. ja kui siis juhtub mõtteauk tulema? ka see unustatakse. või rehmatakse käega - kiire oli tol päeval. ei jõudnudki mõelda.