näiteks täna, kui ta oli järjekordse minema-sööstuga mind peaaegu ahastusse ajanud, küsis ta minult - emme, mis sa saad?
et mismõttes?
- emme, mis sa saad?
ei saa ma midagi..
- emme, sa saad pahaseks...
hetk enne seda olime pikalt seletanud, kuidas minema joosta (Tallinna bussijaamas), ülepeakaela, tagasi vaatamata, ei tohi. et emme saab kurvaks, issi hakkab nutma, Harald kaob ära ja on väga pikka aega väga-väga kurb.. tema aga seletas, et see on ju nagu mäng - Harald jookseb ära ja emme ajab taga... Usaldus selle vastu, et emme õigel ajal märkab ja taga ajama tormab on meeletu.
sarnaseid kilde tuleb juba pea iga päev. tema mõtted käivad eriskummalisi radu, tuleb vaid osata neid kuulata ja kiirelt üles täheldada.
teine, tõsisem lugu, tuleb üles kirjutada Tartu-sõidust.
olles kolme lapsega neli tundi teel olnud, olid tibinad parasjagu tüdinud ega näinud eelolevat üldse seiklusena, milles osaleda sooviks. "ma ei taha vanaisa juurde!" teatas üks neist.
nähvasin siis mõtlematult - vanaisa on juba surnud, vanaema juurde läheme!
seepeale tuli mul seletada kümmekond minutit, et kes täpselt surnud on ja et laste vanaisa on absoluutselt kindlalt veel elus.
Harald vaatas ja kuulas keskustelu kuniks küsis: "emme, kas sina sured ka ära?". hea, et teelõik oli piisavalt sirge, millel sõitsime. - jah, kunagi kindlasti.
ja seepeale tuli küsimusi nagu varrukast -
- emme, kas mina suren ka kunagi?
- emme, aga issi, kas tema sureb ka?
püüdsin teda rahustada, sest poja hääletoon oli kõike muud kui lõbus, nagu "mina võin kõike küsida" mängu ajal võiks olla. - kullapai, jah, me sureme kõik kunagi, aga ära palun muretse, selle pärast ei ole vaja muretseda...
viimane küsimus kassi kohta, kes parasjagu naabrite aknal istus, tundus juba pisut lahedama tooniga ja sinnapaika see jutt jäi tolleks õhtuks.
*
järgmisel päeval, kui asutasime õelastega vanaema külastama oli aga poisil meile üllatus varuks. Peale sisse astumist ja hetkeks vanaemale pilguheitmist keeldus noormees seal viibimast. trampis jalgu ja nõudis õue.
ja nii mõlemal järgneval päeval. ning mina pidin oma vanaemaga suhtlemiseks leidma hetke, kus H oli teistega rakkes (sest lapsi ja täiskasvanuid õnneks jagus).
täiesti võimalik, et sel pole eelnenud jutlusega elu lõplikkusest mitte midagi pistmist. aga ikkagi - poja, kes pea kõikidele inimestele silma sisse vaadates kõhklematult küsida võib - mis sa teed? või siis pisut aremas meeleolus olles külje alla liibub ja minu käest küsib "mis see on?" - inimese kohta, kes talle hetkel võõras. ja võõrasteski kohtades kõhklematu uue ja huvitava nurga suunas jookseb, kindlalt veendunud olles, et maailm on ohutu koht, lihtsalt keeldus suhtlemast, edasi uurimast, teise tuppa minemast, raamaturiilulites tuulamast..
kummaline
meil on ka surmateema aktuaalne, saabus koos suve ja sääskede tapmisega. surm on loomulik elu osa ja eks seda tuleb nii ka seletada, ehkki kerge see pole muidugi. ent vastupidi, mina sinu asemel just ei rõhutaks, et "ära muretse", sest see annab just lapsele signaali, et see on asi, mis peaks muretsema panema.
VastaKustutaja need vestlused on alles esimene proovikivi :)
meie surmateema on seni olnud pigem liiga kergelt võetud - algas see Imeliste multikast tulnud repliigiga "saame surma, saame surma" (hüüdis imeliste poeg, kui ta vette kukkus), seda kasutas H basseinis vahepeal tüütuksajavalt tihti.
VastaKustutateiseks on ta poiss ja igasugused tulistamise mängud (sic!) on kergelt külge tulnud - nii hoovi pealt kui multikatest.
kolmas koht, kus me surmast oleme rääkinud on tema pea-laiali ära jooksmised - et kui autoteele uisapäisa jookseb siis võib muude hulgas ka surma saada. ja vat siis on emme kurb ja ahastuses ja nutab jne.
seepärast on mul ühest küljest pisut isegi hea meel, et seda teemat tõsisema külje pealt käsitletud sai.
Me ka oleme neid surma-asju palju arutanud viimase poole aasta jooksul. Algas jutt sellest, kui Hd äkki küsisid, et kus on minu vanaema. Noh, ei hakka ju valetama - ütlesin, et oli vana ja haige ja suri ära. Ja et tema hing on nüüd taevas, vaatab sealt alla ja rõõmustab meie pärast. Ja et me kõik teda ikka armastame jne. Õnneks seda pole nad veel taibanud küsida, et kas emme või nemad ise ka kunagi surevad, on leppinud ikka selgitusega, et surevad inimesed siis, kui nad on väga vanad.
VastaKustutaAhjaa, ükskord tuli jutuks whitney houston, kui tema plaat mängis. No kuidagi viis dialoog sinna välja, surnud on see laulja. Kui teinekord said vastuseks raadiost tuleva F.Merkury kohta, et see onu on ka surnud, siis mõnda aega küsiti iga loo kohta, mida kuulsid, et kas laulja on surnud. Ja raadios uudistelugeja kohta:) Ja reporteritundi tegeva Kaja Kärneri kohta.