taasavastasin täna linatamise. pika linaga laps risti puusal on hiiglapalju lihtsam lumerohkes linnas ringi liikuda kui mistahes neljarattalist lükates või mistahes kelgu peale last surudes!õnneks pole aasta ja neljakuune Harald veel nii raske, et bodypumpis karastunud emme teda tassida ei jaksaks:) ka pikka maad. ainus mis vahel katkema kipub on noormehe kannatus (ühistranspordis), sest kuidas te ometi mind NII KAUA ühe koha peal seista/istuda lasete!! see on ju ebanormaalne kui üks laps peab enam kui minuti ühel kohal olema - igavaks läeb ju! ja kohvikuski maldab noorsand lastenurka avastada tubli viis minutit, edasi väärivad tähelepanu külastajad, ettekandjad, kööginurk, personali ala jne jne. rahulikust jutust emme ja tema sõbranna vahel ei saa mudugi unistadagi - enamuse kohvikus veedetud poolteisttunnist tegelesin lapse tagaajamise ja lõbustamisega :)
selline ongi lilleline elukene:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar