H on õppinud ära jonnimise. jah ta jonnib, muudmoodi ei oska ma seda kirjeldada kuigi enamus tarku lastekasvatusraamatuid väidab nagu oleks alla aastased lapsed inglid - nutt tuleb alles siis kui midagi eluvajalikku puudu. mingil hetkel (kui talle miski ei sobi) laseb ta lahti sellise seatapukisa, et esimesel paaril korral ma ehmatasin suisa kangeks. näiteid -
lähme õue, enne vankrisse aheldamist on meil viimastel päevadel külas suur röök ja jonn ja pulgaksvikamine. terve trepikoda kajab. teine kord, kui arvasin, et ehk talle ei meeldi trepikojas aheldamine, kajas Stromkani vähemalt, kui mitte Toompeani... eile, kui ta enne vanniminekut kuiva vanni, mänguasjadega mängima tõstsin (et teha piim valmis ja muudki pisikesed asjatoimetused), siis oli paari hetke pärast röök jälle kohal ( - tavaliselt meeldib talle seal kuiva duššiga rallida). tundus, et tal hakkas igav ja ma olin tema arvates liiga kauaks ära jäänud (objektiivselt mõõdetuna ca minuti).
täna, kui tulin koolituselt, peale poolepäevast eemalolekut, H magas. kui üles ärkas, siis tundis ta end miskipärast hüljatuna ja tavapärase heatujuliste kilgete asemel tuli taas külla ving. ving, mis muutus mind nähes taas seltsimees röök'iks. kasutasin nippi, mille lugesin Solteri raamatust - ära kuulamine. jonni-rööki jagus umbes 5 minutiks, siis tuli kaeblemine ja seejärel leppimine.
Tänane koolituspäev läks täiega asja ette. läbi mõnede mõteluste ja paari peegelduse sain ma muude hulgas teadlikuks järgmistest asjadest -
et iseteadvuse tekkimine 2-3 eluaastal on müüt. see tekib 8-9 elukuul, ajal mil lapsed õpivad selgeks võõrastamise. nii et minu kallite laste elus on käsil esimene õrn iga - võõrastamine ja eneseteadvuse teke! periood, mil Wahlgren soovitab mitte ette võtta suuremaid elumuutusi või reise. ohh, ja mina unistan puhkusest saares...
teine, millele läbi peegelduste jälile jõudsin kõlaks umbes nii -
lastele tuleb võimaldada rutiin. kui asjad on millekski mõeldud, siis tuleb neid sellena ka kasutada, olgu asjaks siis kas kaubakäru marketis või vanker, mis mõeldud sõitmiseks, mitte turnimiseks. sest just viimast - mõnda turnimiskorda - võiks vast "süüdistada" esimeste jonnihoogude vallapäästmises. samas olen realist - kui mitte vankrisseminekul, siis kusagil mujal oleks need või sarnased hood kindlasti kohal.
Hmm...aga see pole ju jonn, kui ta kisab sellepärast, et TEMA tahab teha midagi teist, mida sina teda sunnid teda tegema. Nt vankris istuma. See on ju lihtsalt tema eneseteadvus, mis muudkui kasvab ja kasvab. Mina selgitan neid meil ka alalõpmata toimuvaid pulgaksviskamisi niimoodi. Jonn on minu nägemuses rohkem selline teadlik manipuleerimine.
VastaKustutaAga see on küll nii, et lased korra teha midagi üldiselt keelatut ja järgmine kord on kooohutavalt raske selgeks teha, et vat tegelikult sa ei tohi seda teha....
tänan arvamuse eest:)
VastaKustutaaga ega vankril ronimine ei olegi keelatud meie peres. ja pulgaks viskamise ja röögi eesmärk on saada seda, mida (nüüd juba) teadlikult tahab - ronida/kaissu/sülle/tähelepanu. mis see manipuleeriminegi muud on:)
veel igaks juhuks seda ka, et minu meelest ei tohiks ka jonn (nutt, röök, hala, vingumine) keelatud olla - lapsel tuleb lasta arvamust avaldada:) täiskasvanust sõltub, kuidas ja kuipalju ta seda vastu võtta jaksab.
VastaKustutama ütleks ka, et see pole jonn, vaid ta väljendab niimoodi oma frustratsiooni :)
VastaKustutasoh, aga mis see jonn siis on?
VastaKustutajonn on see, kui ta teadlikult kisab ja manipuleerib selleks, et midagi saada. praeguses vanuses ta veel ei eelda, et sa oma seisukoha muudaks :p aga oma pahameelt väljendab ikka. ta lihtsalt teisiti ei oska seda teha.
VastaKustutaaga no mis lapsepsühholoog nüüd mina, siuksed asjad on vaid kõrva jäänud kuskilt.