vaikus

kõrvulukustav vaikus. 300-400 hektarit põlendikku on kurb vaatepilt. Vihterpalu. aasta peale suurpõlengut.

*
hiljem, kui ma Peraküla rannas sipelgat jälgisin tundsin eredalt - olen nagu sipelgas - siblin oma rada pidi, ja minust ei jää jälgegi liivale, hoolimata kui tähtsaks ma end pean, kui oluliseks ümbritsevatele inimestele - siiski olen sipelgas, ja maailm minu ümber on suurem kui ma elades aimata oskan. maailm toimetab (nagu kusagil eemal, aga siiski minu ümber) omi toimetamisi. selliseid, mis tunduvad maailmale tähtsad, selliseid mis ei hooli minu pisikesest egost, ükskõik kui suureks ma seda pean. maailmal on tegelikult suurem otsustusõigus ja -võimalus, kui ta seda aimata oskab. minu õnn, et ta seda ei tea. sest seni saan mina olla oma egoga täpselt nii suur ja tähtis kui ma seda ette kujutada suudan.

maailma õnneks olen ma kohaneja, mitte võitleja ja ma ei hakka selle härra kombel (eitulemeeldemistanimioli) kes iidammu kiriku (?) hävitas üksnes selleks et ajaloo annaalidesse pääseda, midagi põletama või lammutama, et end tähtsaks teha - ma kohanen.
lepin teadmisega, et olen sipelgas.
ja minust ei jää jälge.
liivarajalegi.