selleaastased aprillinaljad läksid mul kõik vett vedama… ma olin veel nii hästi valmistunud. mõlema vimka puhul sain pool tunnikest enne veel mõtelda ja omaette kihistada – et kui lahe oleks, kui subjekt selle ikka ilusti omaks võtaks.
aga ei, võta näpust – kallis töökaaslane ei suutnud hetkekski uskuda, et ma nii jörmiks olen jäänud, et talle “kirjastusenädalateks” üle 40lehekülje käsikirja sissetrükkimise jätan… (selmet ise paari tunni jooksul sisse skaneerida). et mina ei olevat selline… muh…
ja kallis kaasa teatas ka minu reipa hääle peale, et aprillireisi ostsid või? (tahtsin talle just pikalt seletama hakata, et kui palju Itaalias ikka soojem on kui Eestis…) tegelikult on mul ju hää meel, et mu lähedased mind nii hästi tunnevad:)
selle eest jäin ise täna suisa kolm korda pika ninaga. Esimest korda, kui kaasa näitas olematuid kurgi (jõhker, mul fotokas alles kotis oli!). teine kord helistas kallis teismeline just sellel momendil, kui ma taskuid tuustides oma uut lemmiklelu – sammulugejat otsisin, ja teatas, et kurb asi on juhtunud. kohutav. kassid just mängisid ilusasti, siis keerasin natukeseks selja, et õppida ja siis kukkus akvaarium maha. kildudeks… minu ütlemise peale “nalja teed või?” suutis ta surmtõsiseks jääda ja seletada, et kalad püüdis ta juba kolmeliitrisesse purki… muidugi sattusin ma paanikasse ja selle asemel et elektri kohta küsida, kamandasin teda seitsetkümmet liitrit vett koristama…
kolmanda nalja tegi mulle just eelnimetet “lemmiklelu”. hakkasin teist otsima ja pole enam! terve rand on läbi käidud – kõik vee ääres peesitavad luiged üles pilditud ja siis on äkki pisike punane jubin kadunud!! ei ole vöö peal, ei ole taskus! ja ometi sai just enne randa minekut vaadatud, ja 4000 oli ees… olin valmis juba TERVE ranna läbi kammima ja sinna ma end teele asutasingi, kui tuli mulle mu kallis leluke vastu. just sealsamas kohas, kus viimati kükkisin…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar