7. september 2008

miks

üldistaks seda küsimust - miks? miks juhtub üks või teine asi just sellega, kellega juhtub? see on tegelikult üsna ohtlik küsimus.
ma enam ei mäleta, milline psühholoogidest, aga üks on ütlenud - see, et me arvame - juudap' ma olen teinud seda või teist valesti ja seepärast... lihtne, nö põhjus-tagajärg suhtumine. selline suhtumine on meil pärit lapsepõlvest - kui ahju-ust puutud, saad põletada; kui voodil hüppad, saad tutistada... kui pahandust teed, pead nurka minema; kui eeskujulikult õpid saad viie; kui oled pai laps, lähme mere äärde... lihtne ilmapilt - on kes eksib või käitub õigesti, on kes premeerib ja "nuuti" jagab. on terminid "õige" ja "vale" ning "preemia" ja "karistus"

eks viimasel ajal mind üsna valusalt kummitanud küsimus - miks just mina olen see, kes ei suuda rasestuda - on sarnane. jah, bioloogiliselt võttes saan aru - juhad läinud, mida sa ikka hõiskad või unistad... aga miks just mina? teisedki on ju igasugu konspiratiive kasutanud, kuid ei ole selliste kõrval/järelmõjudega? jätavad pillid ära ja supsti-rasedad. siis kui tahavad, või hiljemalt poole aasta pärast... ja mõnikord juhtub ka, et rasedaks jäädakse lausa konspiratiivide kiuste.
ja veel, kui minus on probleem, siis miks "karistatakse" minuga koos ilmsüüta inimest - kallist kaasat. tema ainuke patt on ju armastus. armastamine ja hoolimine ei tohiks ju jumala/saatuse silmis nii räige patt olla, et seda nii karmilt nuheldakse. või on tõesti olemas eelmised elud ja vanemate patud, mis nuheldakse seitsmendat põlve...
miskipärast ma usun, et küsimus "miks" on õigustatud. kuigi vastusega on raske. oki, ütleme, et põhjus-tagajärg suhtumine on vale (sest see on meile kaasa kasvatatud). sel juhul väide et "ju ma ise olen midagi valesti teinud" pole ka tõene? oki, ütleme et see nii on. sellisel juhul peaks olema miski või keski , kes nö suvaliselt jagab õnnetusi/õnnistusi? ee.. saatus? või lausa jumal? oki, ütleme et jagab. aga sellisel juhul MILLE ALUSEL? see küsimus aga eeldab, et on, mille alusel, ehk tagasi - põhjus-tagajärg mõtteviisi juures.... on õige, on vale, on preemia ja karistus...

või peaks need neli terminit üle parda heitma? mulle aina tundub, et esitan valesid küsimusi. huvitav, millised need õiged oleks?
tean tean - kogu see tänane jutt on tegelikult tingimine. ja ma ei tea, kuidas sellest etapist üle saada... aga ma pean. ei saa uuele katsele ju nii lõhkisena vastu minna...

3 kommentaari:

  1. Anonüümne12/9/08 2:32 PM

    hmh, me ei saa ju vastust, kui me ise eeldame, et mingi olukord on õnnistus või õnnetus. võibolla saame me vastuse siis, kui me ise enam sellist hinnangut ei anna, vaid vaatame asja ilma omapoolse sildi ja hinnanguta?

    VastaKustuta
  2. kuidas ei saa vastust? kui ilma hinnanguta vaadata, siis pole vastust vajagi, sest sedalaadi küsimus eeldab hinnangut. kui pole vastust vaja, siis pole ehk ka küsimust vaja - olukord lihtsalt on nii nagu on - pole vaja küsida, pole vaja muuta. kuidas sa muidu küsiks? ilma sildita, ilma hinnanguta?
    (vb ma olen olukorras liiga sees, äkki ei näe seda "õiget" küsimust.)

    see, kas olukord on õnnistus või õnnetus on tunne, mitte eeldus. st kas tunned end tekkinud olukorras hästi või halvasti. tunne, mida me tunneme, mitte arvamus, mida me mõtetes endale (tunnete asemel? või tunnete kõrvale?) külge oleme mõtelnud. eeldusel muidugi, et inimene on võimeline tundma lähtuvalt olukorrast, mitte et ta mõtleks endale tunded külge...

    VastaKustuta
  3. Anonüümne15/9/08 11:37 AM

    just. kuna me oma tahtmises istume kinni nagu mülkas, siis me laiemat plaani ega võimalust enam üldse ei näe. me ajame ainult oma tahtmist taga ega näe enam midagi muud.

    VastaKustuta