sina minus, mina sinus

mu peas on aegajalt tohutult mõtteid. muuhulgas ka omaarust lõpp toredaid leide ja andekaid mõttekäike... üks hiljutistest sarnaneb sellega-

sa ei aimagi mis minust sinu sisse jääb
ja see ehk ongi hea või ..
(genialistid)

kõik inimesed, kes meid ümbritsevad, jätavad meisse jälje. kõik inimesed kellega me kokku puutume, kannavad terakest meist edasi. kui põgusast kokkupuutest piisab, et saada innustust? kui suur Inimene peab olema, et jätta jälg võimalikult "kaugele".
tänases võtmes muidugi - mitmele eestimaa metsades müttavale poisile kullane olümpiavõit sihi silme ette seab?
teine, pisut isiklikum mõttekilluke samast maakonnast- kui kindlalt ja kui sügaval peituvad meie lapsepõlvekontaktid? muidugi on isiklik pisike hirmukilluke - kas mind mäletatakse aasta(kümne)te pärast? samas, ma mäletan. ma ei mäleta väga täpselt - kõiki asju detailideni. vaid mõnda seika lisaks üldisele turvatundele. see viimane on ehk olulisim.

veelkord - kõik inimesed, kes meid ümbritsevad, jätavad meisse jälje. ka see vanamehenäss kes bussis meist pingi jagu ees istus ja lehkas troinoi järgi. ka see poiss, kes sinult haleda häälega "leivaraha" lunis, kuid kellest sa mööda tuhisesid, iseendal rinde alla pisike süümepiin tekkimas... ka see putkamüüja, kes lapse uudishimuliku nina vastu klaasi leides teiselt poolt sellele kannatamatult koputab... ka see ruudulistes põlvpükstes noormees, kes esmapilgul millegagi sellest massist ei eristu, mis sinust mööda surub ühes pealinna käidavaimas kohas, kuid oma olemisega osakesest massist sellele omamoodi näo annab. kellessegi jätab jälje ka see pikas teksaseelikus punase õlasalliga täidlusele kalduv keskeale lähenev naisterahvas, kes keset teed paariaastaselt lapselt sõnniliku järjekindlusega nõuab, et too mahavisatud paberi üles korjaks... tegelikult on meie mõju ja jõud hirmutav.

samas, kellesse meist ei oleks jätnud jälgi suured Inimesed nagu presidenid Meri, Rüütel või Ilves; Olümpiavõitjad Nool või Kanter... lauljad, olgu nendeks siis meeskoor kogu oma koosseisus või Trubetski või Volkonski või Linna... raja taga on muidugi suuremad nimed. ja suuremad jäljed. muidu nad ei olekski ju suured inimesed.

ja sa ei aimagi mis sinust minu sisse jääb...

edasiseks mõteluseks - võimalik, et seepärast ei kannatagi mõni inime rahvarohkeid kohti, et ta ei suuda olla käsnaks mis kõiki enda ümbert talletab. ta on siis nagu "liialt tundlik käsn" ;) mõni teine jälle sukelduks vaid suuremasse ja suuremasse rahvasumma. selleks et tunda et ollakse elus. lihtsalt - erinevad inimesed. ja hää on, kui on valikuvõimalusi.