etendus oli hää. megahää. töö, mis tehtud on tehtud hoole ja armastusega. kiitvad sõnad kõigile-kõigile-kõigile. kordama ei hakkaks, kõik teised on seda teinud paremini kui mina suudaks.alul oli pisut pelutav mõte ilma jääda peaaegu kõigest mis laval toimub - kolmesajakroonise pääsme eest ootad ju ikka spektaaklit kogu raha eest... kuid siis saabki selgeks see kinolise teatrilava võlu ja mitmete kaameratega ringi tõtlevate meeste ja tagatoa professionaalsus.
loomulikult ei saagi üks teatritükk anda edasi kogu nii suure ikooni olemust nagu seda oli Ruja, kuid olustikku oli hästi tabatud ja sümboolika - omaette tase! alates blankettide sodimisest, läbi pisidetailide nagu Tallinna suitsupakk, baarikapp ja klaasid ning lõpetuseks mustasulised linnud ja õhtusöömaaeg...
aga kuna on traditsiooniks, et ilma virisemata ei saa, siis võtaks suu täis kahe asja suhtes - esiteks- koht. tõesti, lavale nägid vaid esimesed paar-kolm rida. oleks kogu see teater viidud näiteks laululavale... ja teine vigin - parukad!!! kui ikka on lähivaated paarituhande pealisele publikule suurelt ekraanilt... Oki, saan aru, et nõukaaegne olustik, aga Alendril olid ju toona ikka omad juuksed peas!
nii et - külastage ruja.ee -d (pilt on ka sealt) ja minge kindlasti tartusse - kuniks kestab. elamus on erakordne!
lõppeks, kui sügavalt peale kesköö sai Ruja saatel läbi piimja Eestimaa pealinna poole kimatud, keerles peas vaikne mõtteuid - mis siis kui keegi hakkab rujalisi laule pareminigi laulma, kui Alender ja Nõgisto omal ajal? teate seda lugu, kuidas hr Chaplin endanimelisel võistlusel napilt kolmandale kohale sai...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar