Lõuna-Eesti

see oli augusti keskpaik. nina tartu maanteed pidi välja keeratud, sai kallid kaasosanikud ära teavitatud - mind nagu pole. mõned päevad. allpool kirjutatut palun siis võtta nagu väikest-viisi aruannet. pildilist sellist.
esimene päevakene oli üsna õhtuline - Võrru jõudes näitas karm kell juba kuute... kuniks kallis kaasa Tamulast kosutust otsis, piltisin üles kõik liivakujud.

edasi läti piiri poole. pisikesed asulad, väikesed teed... külad nimedega Raudsepa ja Metstaga... Varstu kandis leidsime toreda matkaraja - Tõrvandu metsaõpperaja, mille lõpus terendas püstkoda ja lõkkeplats. sinna me oma mobiilse ööbimispaiga seisma jätsimegi:D lõkke tegemist saatsid põrtrade möirged ja kurgede huiked. järgmisel hommikul adusime metsas ärkamise üht suurt miinust - kohvi tuli kas lõkkel ise teha, või selle järele mitmeid kilomeetreid sõites kulutada. valisime teise tee, lootes et see on lihtsam. vale puha.

Pähni nimelises külakeses magasid kõik targad ja tublid inimesed, kes rmk teabepunktis töötavad, veel ausat und. kõndisime maha ka Pähni metsaõpperaja 3,5km ning tagasitulleski ei oodanud meid keegi aurava kohvitassiga. uurisime näitsikult, kes matkalistega tegeleb, mis onn see seal üle tee olema peaks (kaardi peal)... näitsik arvas, et kohvi ta meile ei paku ja et seal üle tee mingi dendraarium on... et mis ta endast kujutab? ei tea, pole käinud... aga seal ta on, minge vaadake ise, mööda seda metsarada... et kust kohvi saab? ei, Paganamaalt, ilmselt mitte, seal pole midagi, peale ürgmetsa...

jah, põrutasime siis Paganamaale. vahepeale jäi tore kohake nimega Krabi. Pisut enne 10t hommikul oli poe ees kolm kohalikku meeskodanikku ootamas viinamüügiaega. poemüüja, kes lahkesti oma kohvitagavarast hättasattunuid avitas...
Paganamaa tornil, muide, puuduvad esimesel korrusel astmed. kurb. vertigo minus võib rahus puhata... järgmise korrani. aga jah. paganamaa 2,7km matkarada... kõdunev metsaalune, jalge all krõpsuvad teod, vähe teeviitasid, kuid eksida polnudki võimalik. teisel pool kikkajärve paistev Läti, seeneringid, järved ja kopra-slups... paar pagana kuju ja järsk tõus järvekaldalt parkimisplatsile... ikka palju palju enamat kui lihtsalt "mingi ürgmets"...

lõuna Võrus ja sealt matkasime edasi Suurele Munamäele. meie vananevate jalgade õnneks on sealses tornis lift. lukustatud tabad piksevardal andsid tunnistust õnnelike noorte tähtsatest päevadest, kilomeetrid kompassikujutistel aimu geograafilisest asupaigast... kunstitükid trepimademetel... vanamees rassimas puudega, mõned tunnid hiljem (tuli välja, et tegu on mäe keskel asuva ateljee kunstniku/müüjaga) kuulsime heakskiitvat mõminat - te ikka kohe nautisite munamäge nõnda pikalt - tunde... sain südamed rinnale ja kingi hääle tuttavale... mäe jalamil taevast suudlev naine ja kohvik... aja ring ja võõras keel...

edasi piirilinn Valga. (depressiivne) eesti väikelinn koos oma veidrustega. näiteks kummaline ehitis selveri kõrval; hämmastavatel põhjustel suletud kesklinn (kõnniteeremont ei peaks ju sõiduteed sulgema), öö külalislahkes pesas, hommikukohvi koos seltskonnaga... (aitähh veelkord, kallis E), puuskulptuurid, parditiik...

edasi Karula poole... Kaagjärve mõisad ja kured...
ja siis vertigo topeltannuses. vaatetornid. jah, nad tunduvad eemalt usaldusväärsed. aga teate - kui peale astuda, siis võib tunda, kuidas kõigutab (mis siis, et ma tean, et see on peas kinni). ja mida kõrgemale lähed, seda suurem tuul on. ning mingil hetkel kuuled kedagi puud saagimas... ja siis piknik... kured lehmi karjatamas, konnad varjus silkamas, liblikad ja ritsikas... pihlakad teise torni ligi... palju pihlakaid... veel suurem kõrgusekartus...

Ähijärve supluspaik oli meie jaoks täpselt mõõdetud. peale kahte torni kosutav vahepala. loodusrada lastele, kogunevad pääsukesed, jällegi - liblikad, sipelgapesa mis "roomab" mööda puud üles. looduskaitsekeskus, mille uksed jäid meie eest lukku... perekond puhkajaid jutuka isaga...

Võrtsjärve matkarada. kõrkjad. kõrkjad ja siis veel kõrkjaid. teist kätt jäid paljandid ja oi, kuidas me otsisime ja ootasime lõkkeplatsi koos kauni vaatega. loobusime, ronisime mäest üles ja tagasiteel - voila! - seal ta oligi. nii lõkkeplats kui vaade. takkajärgi on raskesti mõistetav, miks pidid kaks täiskasvand inimest ronima mudas ja nõgestes...

enne matkalõpetamise-õlletust metsataguse man sai veel väisatud Põltsamaad. õnneks oli kell nii palju, et kõiksugused vaatamis- ja külastamisväärsused olid juba kinni. luusisime vaid veidi lossipargis ja siis vudinal kodupoole...

kõik nimetet albumid ja veel üks on leida sellest-> kataloogist.