
esimene päevakene oli üsna õhtuline - Võrru jõudes näitas karm kell juba kuute... kuniks kallis kaasa Tamulast kosutust otsis, piltisin üles kõik liivakujud.
edasi läti piiri poole. pisikesed asulad, väikesed teed... külad nimedega Raudsepa

Pähni nimelises külakeses magasid kõik targad ja tublid inimesed, kes rmk teabepunktis töötavad, veel ausat und. kõndisime maha ka Pähni metsaõpperaja 3,5km ning tagasitulleski ei oodanud meid keegi aurava kohvitassiga. uurisime näitsikult, kes matkalistega tegeleb, mis onn see seal üle tee olema peaks (kaardi peal)... näitsik arvas, et kohvi ta meile ei paku ja et seal üle tee mingi dendraarium on... et mis ta endast kujutab? ei tea, pole käinud... aga seal ta on,

jah, põrutasime siis Paganamaale. vahepeale jäi tore kohake nimega Krabi. Pisut enne 10t hommikul oli poe ees kolm kohalikku meeskodanikku ootamas viinamüügiaega. poemüüja, kes lahkesti oma kohvitagavarast hättasattunuid avitas...


lõuna Võrus ja sealt matkasime edasi Suurele Munamäele. meie vananevate jalgade õnneks on sealses tornis lift. lukustatud tabad piksevardal andsid tunnistust õnnelike noorte tähtsatest päevadest, kilomeetrid kompassikujutistel aimu geograafilisest asupaigast... kunstitükid trepimademetel... vanamees rassimas puudega, mõned tunnid hiljem (tuli välja, et tegu on mäe keskel asuva ateljee kunstniku/müüjaga) kuulsime heakskiitvat mõminat - te ikka kohe nautisite munamäge nõnda pikalt - tunde... sain


edasi piirilinn Valga. (depressiivne) eesti väikelinn koos oma veidrustega. näiteks kummaline ehitis selveri kõrval; hämmastavatel põhjustel suletud kesklinn (kõnniteeremont ei peaks ju sõiduteed sulgema), öö külalislahkes pesas, hommikukohvi koos seltskonnaga... (aitähh veelkord, kallis E), puuskulptuurid, parditiik...

ja siis vertigo topeltannuses. vaatetornid. jah, nad tunduvad eemalt usaldusväärsed. aga teate - kui peale astuda, siis võib tunda,

Ähijärve supluspaik oli meie jaoks täpselt mõõdetud. peale kahte torni kosutav vahepala. loodusrada lastele, kogunevad pääsukesed, jällegi - liblikad, sipelgapesa mis "roomab" mööda puud üles. looduskaitsekeskus, mille uksed jäid meie eest lukku... perekond puhkajaid jutuka isaga...


enne matkalõpetamise-õlletust metsataguse man sai veel väisatud Põltsamaad. õnneks oli kell nii palju, et kõiksugused vaatamis- ja külastamisväärsused olid juba kinni. luusisime vaid veidi lossipargis ja siis vudinal kodupoole...
kõik nimetet albumid ja veel üks on leida sellest-> kataloogist.
i like......
VastaKustuta